JUHTKIRI: Müüt saastatud veest
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
3. veebruar 2018, 22:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti avaldatud riigikontrolli auditist ja sellele lisatud illustratsioonidest võib jääda mulje, et Ida-Virumaal on põhjavee olukord väga halb, mis omakorda võiks ju tähendada, et meie vesi on saastatud. Terviseamet pidas seepeale vajalikuks teatada, et tegelikult pole meie tsentraalsel joogiveel viga mitte midagi ja see vastab igati kõigile Euroopa Liidus kehtivatele normidele.
Loogika ütleb: kus on tööstus, seal on saaste.
Ida-Virumaal on hüdroloogilisi uuringuid tegelikult tehtud juba aastaid ja seire on pidev. Mingeid katastroofilisi tulemusi saadud pole. Ühelt poolt väidetakse, et juba on täheldatud põlevkivi töötlemise tagajärjel põhjavee kvaliteedi langust, seda omakorda vürtsitatakse väidetega, et kaevandustest väljapumbatav vesi on ohtlik. Teisalt öeldakse, et keemiatööstuse mõju on olematu.
Teadlased on juba ammu rääkinud, et tegelikult on niinimetatud kaevandusvesi väga puhas ega jää oma omadustelt alla tuntud mineraalvetele. Sest tegelikult pumbatakse ju kaevandustest ümber looduslikku vett, mis lõpuks jõuab settebasseinidest looduslikesse veekogudesse ning on puhtam kui nendes veekogudes olev vesi.
Selge see, et tööstus on alati keskkonnariskidega seotud ning nendest tulebki rääkida. Aga ei tasu siiski ühte patta panna riske, mis tulenevad näiteks õli-, energeetika- või põlevkivitootmisest. Seal on täiesti erinevad tootmistehnoloogiad ja ka erinevad mõjud keskkonnale. Ja selge see, et kui me räägime vajadusest tõsta inimeste keskkonnateadlikkust, siis üks osa sellest peaks olema ka tööstusteadmised. Vastasel juhul on lihtne inimestele puru silma ajada juttudega, kui saastatud on vesi, maa ja õhk igal pool Ida-Virumaal ja kuidas nende probleemidega üldse ei tegelda.