Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Praegust valitsust on palju kritiseeritud selle eest, et ta tahab liiga palju sekkuda inimeste eraellu, kirjutada ette norme ja reegleid, kuidas inimesed peaksid käituma. See aga piirab inimeste endi mõtlemis- ja otsustusvõimet. Ilmselt on selline kriitika olnud osaliselt õigustatud, kui me meenutame, missuguste mõtetega − alates magusamaksust ja lõpetades saiakeste müügikeeluga koolides − on see valitsus aeg-ajalt välja tulnud.
Eelmisel sügisel siseminister Andres Anvelti pakutud idee panustada siseturvalisusesse sellega, et asuda vähendama inimeste eluruumidest tulenevat tuleohtu, on aga konkreetne samm, mis võib tulevikus päästa elusid.
Riik on viimastel aastatel astunud samme, et eluruume ohutumaks muuta. Selleks on küll sisse viidud suitsuanduri kohustus, tubakamüüjaid sunnitud müüma isekustuvaid sigarette, vähehaaval juurutatakse vingugaasianduri kohustust jne.
Kuid see ei muuda olematuks fakti, et Eestimaal on arvestuslikult 5000 tuleohtlikku majapidamist, kus on korrast ära küttekolded või elektriseadmed-juhtmestik. Neid eluruumide valdajaid pole eriti ka mõtet kohustada või sundida asju korda tegema, sest peamine põhjus, miks nad seda ei tee, on vaesus. Sageli elavad nendes korterites-majades üksikud pensionärid või lasterikkad pered, kus päevast päeva tunnetatakse kitsikust ja igapäevase hädavajaliku kõrval pole võimalik enam turvalisusesse panustada. Ent sellised elamised ohustavad ka naabreid. Muidugi on vajadus sellise abi järele kümme korda suurem kui praegune projekt, aga asi seegi, kui algus saab tehtud ning tulemuseks on kas või ühe inimelu päästmine.