Millist Eestit me tahame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ETV saates "Plekktrumm" küsiti endiselt justiitsministrilt Kaido Kamalt, kuidas ta vastaks küsimusele "Kas sellist Eestit me tahtsime?". Põhiseaduse hälli juures seisnud Võrumaa metsamehe arvates võime oma riigi üle uhked olla. Tema jutust jäi aga kõlama ka murenoot. Kas pole me viimasel ajal mitte liigselt keskendunud materiaalsele heaolule ja suhtunud hoolimatult ümbritsevasse looduskeskkonda?
Murekohti on kindlasti mitmeid. 27. jaanuari Põhjarannikus on avaldatud arvamust, et "ametivõimudega ei maksa koostööd teha, kuna võid seeläbi ise kannatada". Samas kirjutises leitakse veel, et prokuratuuri eesmärk on ühes kriminaalmenetluses olnud "oma edust raporteerimine ja viimasel hetkel "olukorra pehmendamine"". Nendele järeldustele on jõutud kriminaalmenetluse tõttu, kus maakohus määras erasektoris altkäemaksu andmise eest 300 € suuruse rahalise karistuse mehele, kes oma teost ise teatama tuli ja pakkus abi altkäemaksuvõtja paljastamiseks. Tema abiga viidigi kurjategija kohtu ette.
Jääb kõlama, et politseisse pöörduja sai karistada selle pärast, et läks ise oma kuriteost teatama. Mõelgem siiski korraks, on see ikka nii. Teadupärast on enamlevinud loogikaveaks valearvamus post hoc ergo propter hoc (pärast seda − järelikult selle pärast!). Tegelikult sai ju mehest kurjategija hoopis selle pärast, et ta oli andnud altkäemaksu. Kohtusse saadeti asi aga pärast seda, kui politseile toimunust teada anti.
Tehtut ei saa muuta olematuks, küll aga on hoopis omaette küsimus, kas ja kuidas selle eest karistatakse. Altkäemaksu andmise eest näeb seadus ette kuni viieaastase vangistuse. Prokurör ei taotlenud koostööle läinud süüdistatava karistamist ja avaldas arvamust, et asja võiks lõpetada menetlushuvi puudumisega. Kohus leidis, et kohane on rahaline karistus minimaalmääras. Meie karistusõigus sätestab üheselt: puhtsüdamlik ülestunnistus kergendab süüd. Väiksem süü toob kaasa kergema karistuse. Nii oli ka seekord. Altkäemaksu andja aitas politseil paljastada altkäemaksu võtja, kellele kohus määras teenitud karistuse. Prokuratuur võiks siinkohal tõesti kinnitada, et kuriteo ülestunnistamine ja koostöö pehmendab olukorda.
Peame mõistma, et kui me ei taha elada korrumpeerunud riigis ega teha tegemist ebaausate ametimeestega, tuleb nad paljastada ja võtta neilt võim. Ilma ausate kodanike ja korrakaitsjate vahelise koostööta ei ole see paraku teostatav. Politsei ei "kiusa" ettevõtjat, tegusat omavalitsusametnikku või tuntud avaliku elu tegelast. Ta kogub tõendeid. Igaüks tajub ebaõiglust teravamalt just isikliku kogemuse pinnalt. Maamees muretseb looduskeskkonna pärast, ettevõtjaid hirmutavad tšinovnikud, kes jagavad hankeid sõpradele-tuttavatele. Roolijoodiku süül lähedase kaotanule ei asenda lähedast miski.
Kõigil neil on õigus saada riigilt kaitset. Samuti on igaühel õigus olla kindel, et riik ei represseeri teda alusetult ja "oma lõbuks" või olemasolu õigustamiseks. Tõendite kogumine ja kohtu ette viimine riivab paratamatult nii potentsiaalsete süüdlaste kui ka süütute kõrvalseisjate heaolu, põhjustab neile lisasekeldusi ja toob kaasa kohustusi. Tapmise tunnistajale ei ole emotsionaalselt kerge nähtut mõrvari kuuldes ja kohtu ees ristküsitluse all edastada. Aga ta teeb seda ometi, sest teisiti me süüdlast karistada ei saaks.
Võin ausalt kinnitada, et prokuratuur ei tegutse selleks, et "raporteerida edust". Me soovime, et süüdlased saaksid teenitud karistuse ega ohustaks enam kedagi. Me ei püüa "pehmendada olukorda", vaid kohtleme inimesi võrdselt ja õiglaselt. Seadusele ja nende tegudele vastavalt. Just sellist Eestit tahavad korrakaitsjad − riiki, kus lintšimine ja omakohus ei ole aktsepteeritavad. Kus oleme valmis võtma vastutust ja osutama abi. Kus ei sallita vägivalda, korruptsiooni ega ebaõiglust. Ollakse mõistvad, sallivad ja andestavad.