Eesti keel vajab Ida-Virumaal rohkem kõnelejaid

FOTO: Põhjarannik
FOTO: Põhjarannik

Keeleteadlane Martin Ehala kirjutas 2015. aastal Eesti inimarengu aruandes, et sel sajandil ei ole eesti keele osatähtsus Ida-Virumaal mitte tõusnud, vaid teinud hoopis veelgi rohkem ruumi vene keelele.  Tänasel emakeelepäeval on põhjust arutleda, kas järgnenud aastatel on midagi paremaks muutunud.

Midagi positiivset ikka leiab. 2017. aastal valminud lõimumise monitooring toob esile, et kõigest kahe eelnenud aasta jooksul vähenes Ida-Virumaal eesti keelt üldse mitte oskavate inimeste osakaal mitte-eestlaste seas 30 protsendilt 22-le. Tõsi, eesti keelt vabalt valdajate ja aktiivse keeleoskusega inimeste osakaal jäi kahe aasta jooksul enam-vähem samasuguseks.

Iseenesest on muidugi hea, kui kas või algelisel tasemel eesti keele mõistjate hulk kasvab. Eriti kui eeldada, et neil jätkub huvi teha ka järgmised sammud. Ent kui enam-vähem rahuldavalt valdab eesti keelt vähem kui kolmandik Ida-Virumaal elavatest mitte-eestlastest, siis ei saagi eeldada, et eesti keel Narva, Sillamäe  ja Kohtla-Järve avalikus ruumis varasemast rohkem kõrva kostaks.

Keeleseaduse vastuvõtmisest möödub peagi 30 aastat. Et paljud vanemad inimesed pole näinud vajadust ega motivatsiooni selle aja jooksul eesti keelt ära õppida, võib aru saada. Ju pole neil usku, et see tugev pingutus muudaks nende elu edaspidi lihtsamaks.

Ent hoopis hullem on see, et 30 aasta jooksul on kasvanud peale täiesti uus põlvkond, kellest paljudele on eesti keel enam-vähem sama tundmatu nähtus kui hiina keel. Ometigi on neil kõigil koolis olnud eesti keele õpetajad ja lõputunnistusele on eesti keele hindeks vähemasti rahuldav kirjutatud.  See näitab ühelt poolt tugevaid lünki haridussüsteemis, aga samas ka nende laste perede hoiakuid, et eesti keel pole oluline. Eesti kodakondsusega noormeestel on võimalik eesti keele järeleaitamise tunde saada kaitseväes aega teenides.

Samas oleks üsna ekslik arvata, et  kõikide mitte-eestlaste suhtumine eesti keele õppimise olulisusesse oleks ühesugune. Pigem on enamiku seas hoiak positiivne. Olgu selle kinnituseks näiteks, kuidas kõigest mõne tunniga täitusid mullu sügisel 572 kohta tasuta eesti keele kursustele.

Vaadakem ka seda, kuidas üha rohkem vene peresid püüab oma lapsi panna eestikeelsesse lasteaeda ja kooli, olgugi et see tähendab nii neile endile kui lastele esimestel aastatel lisapingutusi. Ent see on eesti keele ja kultuuriga kohanemisel kindlasti mõistlikum ja viljakam tee kui hakata õppima eesti keele sõnu ja käändeid gümnaasiumiastme bioloogia- või keemiatunni kaudu.

Enamasti on need vene noored, kes varakult eesti keele hästi selgeks saanud, edasipüüdlikud ka muudel aladel ning mujale õppima minnes tulevad vähesed neist kodukanti tagasi. Kes on aga tulnud, on saanud ka väärt ameti. Hea eesti, vene ja inglise keele oskusega haritud noored on Ida-Virumaa tööturul väga nõutud ja selles on vene noortel isegi eelis, kuna eesti noorte nõrgaks küljeks kipub jääma kehv vene keele oskus.

Soe tunne tekibki ka siis, kui kodulähedases poes püüavad vahvad müüjad entusiastlikult eesti keeles suhelda ja see tuleb neil mõnusa aktsendiga aina paremini välja. Küsimus on selles, kui palju käib selles poes inimesi, kellega neil on põhjust eesti keeles rääkida.

Eesti keele kasutamine Ida-Virumaal ei saa murranguliselt kasvada, ilma et suureneks nende püsielanike osakaal, kelle emakeel on eesti keel.  Eks huvi hoidmisel eesti keele vastu on abi ka keelekohvikutest, keelelaagritest ja mõnepäevastest reisidest Eesti maakohtadesse. Ent kõige tähtsam on, et loomulikku eesti keele keskkonda oleks võimalik rohkem pidevalt kogeda nii töökohal kui näiteks seltsitegevuses või trennis. Lõimumismonitooring toob muu hulgas esile, et Ida-Virumaa mitte-eestlastest vajab vabal ajal eesti keelt vaid 17 protsenti.

Võib olla küll nördinud selle üle, et näiteks Narva ja Sillamäe volikogu istungid toimuvad siiamaani vene keeles. Positiivsena eristub neist Kohtla-Järve volikogu, kus kõneldakse üldjuhul vaid eesti keeles. Tõsi, halb on vaid see, et  paljud saadikud pole tummahamba kombel seal paljude aastate jooksul eesti keeles kordagi mitte midagi öelnud. Aga sellised volikogude koosseisud peegeldavadki ilmekalt eesti keele olukorda neis linnades − tegu on ju demokraatlikul moel kohalike elanike valitud saadikutega.

Eesti keele suuremat levikut toetaks seegi, kui aastaid vaid räägitud jutud riigiasutuste ületoomisest mingitki vilja kannaksid. Reaalsuses on seni toimunud aga riigipalgaliste ametite koomale tõmbamine, mis paratamatult vähendab ka eesti keele kasutamist.

Praegu pälvib erakordselt palju tähelepanu Narva, kuhu kavandatakse integratsiooni sihtasutuse üleviimist, eesti keele maja rajamist ja mitmeid muid ettevõtmisi. Samas ei tohiks Narva vaimustuse varju jääda Kohtla-Järve ja Jõhvi. Sealgi on eesti keele olukord muutumas hapramaks, ent eesti keelt emakeelena  kõnelejate kriitiline hulk on Narvaga võrreldes siiski nii palju suurem, et võimaldab teha pööret paremuse poole.

Tagasi üles
Back