/nginx/o/2018/03/15/11982939t1hbfb3.jpg)
Tselluloositehas ja keskkonnarassism
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnarassism on nähtus, kus ühiskonna jõukam kiht ehk eliit, kes tarbib suurema osa tööstuses loodavatest hüvedest, ei soovi osa saada tööstuse põhjustatud keskkonnakoormusest.
Omades riigi tasandil suuremat mõjujõudu, püüab eliit suunata tööstuse arendamist vähem elitaarsetesse piirkondadesse. Sageli usub eliit tõemeeli, et aitab sel moel kaasa regionaalse ebavõrdsuse vähendamisele.
Tartumaale planeeritava tselluloositehase ümber puhkenud vaidluses tuleb tartlasi tunnustada, sest nad on keskkonnamõjude temaatikas esile tõstnud inimeste õiguse oma kodukoha puutumatusele. Ei loe see, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab toota nii, et keskkonnariskid on minimeeritud! Loeb vaid see, et tartlastele on Tartu armas just sellisena, nagu see parasjagu on: veidike uimerdav, ilma tööstuseta, kuid siiski heade mõtete linn!
Kenasti on selle kokku võtnud keskkonnateadlane ja Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura: "Ainus koht, mis majanduslikult tundub mõistlik [tselluloositehase asukohaks], on Tartu ümbrus ja seal, kahjuks, paikneb Tartu linn." (Erik Puura sõnavõtt Tartu linnavolikogu istungil 7. märtsil 2018, Tartu Postimehe blogi).
Sama argument kõlas ka Rail Balticu teele jäävate inimeste vastuväidetes. Nemadki sedastasid, et raudtee ei sobi, sest siin on kahjuks nende kodu. Paraku ei ole suvalise maavalla elanikud nii elitaarsel positsioonil kui tartlased. Sestap jäid ära ka suuremad aktsioonid ja raudtee planeerigu kahtluse alla seadmine. Suisa vastupidi − küsitlused näitavad, et Eesti elanike suhtumine Rail Balticu projekti on pigem soosiv, kuid tselluloositehasesse selgelt negatiivne, kuigi looduskaitseliselt on Rail Balticu projekt vahest isegi riskantsem. Hoopis hüüdjaks hääleks kõrbes jäid aga 1920.-1930. aastatel kaebused virulastelt, kes erinevalt praegustest tartlastest seisid ka tegelikult silmitsi eluohtliku reostusega, millega progressist pakatav põlevkivitööstus neid kostitas.
Põlevkivitööstus, reostus ja Ida-Virumaa on eestlaste mõtteis ilmselt niivõrd põimunud, et neid käsitletakse vaat et sünonüümidena. See ilmnes ka Tartu volikogu 7. märtsi istungil, kus Ida-Virumaa tuli mitmel puhul sõnavõtjate huulile. Ikka seoses sellega, et igasugune uus potentsiaalne reostusallikas sobiks eelkõige Ida-Virusse. Sõnavõttude refereeringutega saab tutvuda Tartu Postimehe ja Delfi blogide vahendusel. Tooksin siinkohal vaid ühe näitena linnavolinik Merle Jäägeri, kes küsis Erik Puuralt, miks tehast ei planeerita Ida-Virusse. Seejärel väljendus Merle Jääger väga reljeefselt: "Vabandan ebatsensuurset väljendit: ilmselt ei leidu saalis ühtegi inimest, kes situks oma emale näkku, aga Emajõele võib näkku sittuda, sest kellegi arvates on see ainult mingi kogum vett."
Üks järeldus, mida me Merle Jäägeri (ja teiste Tartu linnavolinike) mõtteviisi kohta saame teha, on see, et Tartu − nende kodu − on püha ja puutumatu, iga muu paik Eestis (näiteks Ida-Virumaa) sobib haisutamiseks aga küll. Merle Jäägeri emotsionaalne hüüatus oli küllap retooriline, ent tähelepanuväärne siiski, kuna paradoksaalselt on tartlased oma tegudega sellele juba vastuse andnud: 1996. aastani lasti Tartu heitveed ilma suurema puhastuseta otse Emajõkke.
Nii jõuamegi taas keskkonnarassismi juurde. Tuleb välja, et tartlased, kes on Eestis tarbimiselt tallinlaste järel teisel kohal ja paberit väärivate mõtete tootmise poolest esikohal, ei taha sugugi kogeda moodsa tööstuse keskkonnamõjusid. Nad saavad küll aru, et Eesti majandusele teeks kõnealune tehas head, ning küllap ei loobuks 7000 tehase vastu allkirja andnud tartlast ka tualettpaberi kasutamisest, kuid näeksid siiski heameelega, et see tehas asuks kusagil mujal. Isegi Tartus tegutsevad keskkonnateadlased paistavad minetavat oma objektiivsuse ning võtavad ses debatis selgelt Tartu elaniku rolli. Nii võimegi näha, kuidas Saulusest saab Paulus, kui tööstust hakatakse planeerima teadlase tagahoovi.
Loodetavasti jätkatakse Tartumaal tselluloositehase planeeringuga ja asjakohaste uuringutega, sest usume ju kõik, et Eestis koheldakse kodanikke võrdselt, sõltumata nende elukohast. Valitsuse jaoks ei saa tartlaste kodukohaarmastus olla olulisem virulaste või sõrulaste omast. Vastasel juhul jõuaks keskkonnarassism kolklikult tasandilt riiklikule.
Ent meil tasub tartlastelt õppida seda, et kodukoha väärtuste püsimine ei tulene keskkonnanormatiividest, vaid nende eest tuleb eraldi seista. Küll aga peame tartlastele selgitama, et see, et me siin 100 aastat koos põlevkivitööstusega oleme hakkama saanud, ei tähenda, et me oma kodukohta vähem hindaksime kui nemad oma Tartut.