:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI: Niimoodi on rohelist tuld raske saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Üldjuhul on igasugune seadustele vastav äritegevus teretulnud. Eriti siin Ida-Virumaal, kus tööpuudus on palju aastaid olnud riigi suuremaid.
Mõistlik ja säästlik on aastakümnete jooksul koos aherainega mäkke sattunud ja hiljem väljasõelutud peene põlevkivi õliks tegemine. Loodusressurss on nagunii maa seest välja toodud, sellele õlitehases suurema väärtuse andmine on õige tegu nii majanduse kui looduse seisukohast.
Sellest lähtudes on Kose küla ja Ahtme linnaosa naabrusesse endise Ahtme kaevanduse aheraine platoo juurde väikese õlivabriku rajamine arusaadav ettevõtmine. Küllap on omanikud ka välja arvutanud, et kasulikum on oma õlitootmine püsti panna kui müüa see Eestis aastas kaevandatavate mahtudega võrreldes väike põlevkivikogus mõnele olemasolevale õlitootjale.
Küll aga peaks samamoodi selge olema, et sedalaadi keskkonnatundliku tööstuse kavandamisel on väga tähtis kristallselge ja konkreetne asjaajamine. Kui sel plaanil on tõepoolest tõsi taga, siis pole mõtet välja tulla ümmarguse jutuga Saksamaa nimekast partnerist, kel on olemas väidetavalt senisest efektiivsem ja minimaalse keskkonnamõjuga tehnoloogia. Sellise asjaajamisega ei ole võimalik saada rohelist tuld ametkondadelt.
Lisaks on oodata ka põhjendatud vastuseisu kohalikelt inimestelt. Pealegi on Kose inimestel lähiminevikust võtta edukas kogemus lahingust Eesti Energia vastu, kes tahtis rajada sinna väikest põlevkivikarjääri.