Jõhvi koalitsioon ei suuda ja opositsioon ei viitsi

Pavel Prokopenko. ERAKOGU Foto: Põhjarannik

Ka pealiskaudselt end Jõhvi valla elu ja arenguga kursis hoidev kodanik võib tähele panna vastuolulist käitumist nii volikogus koalitsioonitoolidel istujate kui ka opositsionääride poolt.

Praegune koalitsioon suudab luua väärettekujutuse sisulisest tööst, sest vähetähtsate teemade ülepaisutamine on kujunenud koalitsiooni motoks. Opositsioon proovib küll vallavolikogu võimulolijate nõrka tööd survestada, kuid on samas ise veelgi nõrgem ja killustatum.

17. mail esitatud umbusaldusavaldusele panid allkirja kuus opositsiooniliiget kaheksast. Kõrvale jäid hiljuti Jõhvi hooldekeskuse direktori koha saanud Arthur Seppern ja kohalik kinnisvaraärimees Allan Mänd.

Männi erapooletu positsiooni puhul võib aimata, et teda huvitavad ärimehena eelkõige isiklikud huvid. Härra Sepperni puhul aga sõltub tema praegune töökoht otseselt volikogu juhtivast koalitsioonist. Kui praegune võim kukutatakse, võib Seppern kaotada ka sotsiaalhooldekeskuse direktori koha.

Sepperni paigutamine sellele kohale on ere näide selle kohta, kuidas koalitsioon suudab oma selgrootusele vaatamata võimu Jõhvis aina rohkem konsolideerida.

Roman Grafi otsust minna opositsiooni tasakaalustas võimuliit sellega, et munitsipaalse ametikoha pakkumisega "osteti" keskerakondlane Arthur Seppern lihtsalt oma leeri. Selle tõestuseks ongi muu hulgas tema allkirja puudumine umbusaldusavalduselt.

Põlastusväärne küll, aga omakasu on ju ikka usalduskrediidist ülekaalukam. Küllap sellisest mõtteviisist lähtuski Seppern oma valikuid tehes.

Niina Neglason ja kompanii teab vähemasti nüüd, et Arthur Seppern ketist lahti ei lase ning vanade sõprade tiiva alla ära ei jookse. Säärase äraostmisega suutis koalitsioon teha opositsionäärist koostööpartneri. Sellist praktikat on kahjuks Jõhvi ajaloos esinenud ka varem.

Jõhvi opositsiooni killustatus ei piirdu vaid kahe Keskerakonna fraktsiooni kuuluva saadiku althüppamisega. Analüüsides volikogu istungite protokolle, tekib järeldus, et kaheksast opositsiooniliikmest osaleb aktiivselt istungitel ja esitab küsimusi üksnes kolm.

Küsimustes, mis puudutavad haridust, ei ilmuta aktiivsust need, kes seda vähemuses olles tegema peaksid. Teadaolevalt on praeguse volikogu koosseisus mitu saadikut, kes on või olid põhi-, kesk- või kutseharidusasutustega seotud. Tulist debatti aga ei teki. Istungitel puudub sageli vähimgi mõttevahetus ja arutelu.

Jõhvi vallavolikogu on jõudnud olukorda, kus koalitsioon ei saa valla ja linna valitsemisega hakkama, opositsiooniliikmetelt ei tule samas aga sisulist kriitikat ega ka ettepanekuid.

Sügisel toimunud valimistel volikogusse jõudnud "värske veri" pole toonud midagi uut. Jõhvi vallavolikogu on oma tavapärases, mugavas staadiumis. Seda iseloomustab suhteline seisak − valimiseelseid lubadusi ellu ei viida. Volikogu liikmed on muutunud niivõrd ükskõikseks, et isegi valimiste eel kõige rohkem kõneaineks olnud teemade elluviimisega algust ei tehta.

Valimiste eel lubatud noorte huvide eest seismisega pole kuhugi jõutud ja ilmselt ei jõutagi. Eesti tuntuim politoloog Rein Taagepera on öelnud, et tänapäeval peab riigi põhirõhk olema suunatud noortele. Jõhvi valla valitsemine on aga nüüdisaegse poliitika põhirõhkudest mitme põlvkonna võrra maha jäänud.

Ka väljarände probleem eksisteerib endiselt ning selle pidurdamiseks ei püütagi midagi ette võtta. Jõhvi valla elanike arv väheneb iga kuuga.

Kõigest poole aastaga on volikogu koosseisus debüteerinud pseudopoliitikute kirg silmis kustunud (kahtlen, kas seda siiralt üldse oligi). Kui opositsioonis olles on tavaks oma reitingut kasvatada, siis Jõhvi kohaliku omavalitsuse puhul tekib mulje, et volikogu liikmed matavad ennast poliitikutena ise maha. Kui opositsiooni nigel vastupanu jätkub samamoodi, siis pole mingitki lootust Ossipenko võimuperioodi lõpetada ning Jõhvi tulevik kujuneb veelgi nukramaks, kui see praegu on.