Annab partei ameti, võtab au, mõistuse ja südametunnistuse

Niina Neglason Foto: Peeter Lilleväli

Just nii on Jõhvi valla võimukoridorides juhtunud. Kust see alguse sai, ei oska arvatagi, kuid viitab süsteemsele ja süvenevale nähtusele. Nakkav parteipoliitika, mis levib kui seakatk. Praktikas nakatuvad sellesse millegipärast just keskerakondlikud valitsused.

Asja põhimõte seisneb selles, et esmalt topitakse täis enda taskud − tõstetakse palkasid ja luuakse kõrgepalgalisi ametikohti, ikka hulgi, et kõikidele vajalikele tegelastele jaguks. Siis võetakse ette natukene vähem ustavad kaasvõitlejad, sest oma nõuavad ju nemadki. Neile antakse komisjonide esimeeste kohad, tõstes loomulikult ka saadavat tasu. Nendele, kes pole veel päris omad, leitakse mõne asutuse juhi või nõukogu liikme koht või korraldatakse vajalikul moel riigihankeid (tee madalaim või suisa alapakkumus ja küsi hiljem sajal eri põhjusel raha juurde) või jagatakse heldelt raha ürituste korraldamiseks. Kunagistest vastastest ja kõhklejast saabki oma. Märksõna on seega raha, mis võtabki au ja mõistuse. Südametunnistuse ja tõekspidamistega on asi natukene keerulisem, sest neid nendel inimestele reeglina ei olegi, või kui on, siis on need esimesel võimalusel müüdavad. Et vaid isiklikku kasu saaks. Kust raha võtta, ei teata. Kas valimistel selleks valijatelt mandaat saadi, ei mäletata.

Jõhvi investeeringute võti pidavat olema palgaline volikogu esimees! Senine praktika on näidanud pigem vastupidist. Võti on hoopis kogenud meeskonnas ja tugevas arengunõunikus, kuid sellisele tasemele volikogu esimees Eduard East ja abivallavanem arengu alal ühelgi juhul lihtsalt ei küüni, pingutagu, palju tahavad. Kõrgepalgalise volikogu esimehe lubatav usin töö mitmesugustes struktuurides ja mujal viitab pigem lootusele, et kusagil struktuurides on endiselt kallutatud jõud (parafraseerides Villu Reiljanit). Vallavanem on koguni leidnud, et volikogu esimees võiks iseendale ja teistelegi suisa nõunik olla. Mis teemadel, jääb selgusetuks, kuid ebakompetentsust kajas vastu peaaegu igast lausest või koostatud eelnõust juba enne ametisse valimist.

Arvestatavaid ja tõsiselt võetavaid valimislubadusi praegustel võimulolijatel tegelikult ei olegi. Lugege koalitsioonilepet ja veendute ise. Muudkui ainult korraldavad ja korraldavad. Nii korraldatakse näiteks kahe mänguväljaku rajamist. Kuhu teha ja kui palju maksab, ei teata. Küsigu siis naaberlinna parteikaaslastelt, nemad juba teavad, kuid sealgi on raha palkadeks juba ära kulutatud. Aga küllap mõni tekkinud toiduahela liige tänutäheks midagi ka lastele püsti paneb. Ja ongi tehtud (korraldatud). Ikka tänu parteile ja valitsusele ning isiklikult...

Suurim ettevõtmine näib olevat hoopis valla ümbernimetamine linnaks. Valla kodulehe andmetel peetakse lausa mingit "heitlust" selle nimel. Kellega, jääb arusaamatuks. Ju siis iseenda või mingi nähtamatu vaenlasega. Palju see üritus maksma läheb ja mis lisaväärtust see Jõhvile annab, ei teata jällegi. Üldiselt on ikka nii, et ega nimi omavalitsust riku, pigem rikuvad omavalitsuse nime selle saamatud ja isiklikku kasu taga ajavad juhid. Aga jah, saab ju niimoodi igast külast moodustada linnaosa ja sinnagi mõnele tublile endisele või praegusele ripakile jäänud parteikaaslasele mugava ametikoha luua. Tegelikult endisi keskerakondlasi ei eksisteerigi, sest keskerakondlane jääb alati keskerakondlaseks, ükskõik millise partei sulgedega ta ennast vahepeal ka ei ehiks (nt praegune "reformikas" Deniss Boroditš).

Õnnitluskaartide saatmine tublidele pensionäridele igal nulliga lõppeval juubelil? Mis see veel on? Ju arvatakse olevat innovaatilised, kui vallavanema allkirjaga (pildiga?) kaardike postkasti potsatab. Lisaks ehk veel keskerakondlikult vallatu pastakas, tikutoos või muu nänn. Oh seda õnne! Tegelikult lõhnab see pigem haleda ja odava valimispropaganda järele, sest kui ühel õppusel loeb iga okas, siis siin iga pensionär. Teadagi, miks.

Kurb ja piinlik on. Asjaosalised ise sellest aru ei saa, sest kadunud on igasugunegi au, mõistus ja südametunnistus. On´s tegu palavate ilmade ja mõtlemisvõime kaotamise või lihtsalt selle puudumisega?