Enne töö, siis tasu, mitte vastupidi

Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ Foto: Matti Kämärä

Häda selle Jõhviga! Ma enam ei mäletagi, millal see kemplemine alguse sai, aga tundub, et ammu. Öeldakse, et rahval on haugi mälu. Eks minagi olen üks olevus rahva seast. Minule on Jõhvi kõige lähem ja seetõttu ka omasem linn või nüüd siis vald. Maakonnakeskus on ta igatahes ja maakonna inimesed ütlevad Jõhvi sõites ikka, et sõidame linna.

Loen hoolega Põhjarannikut ja seega hoian end kursis vastaspoolte vaidlustega. Ning meenutan üht hiliskevadist õhtut, kui Keskerakond kutsus nn 101 kohtumise raames mindki Mäetaguse huvikeskusesse kohtuma ja arutlema. Õhtu moderaator oli proua Eevi Paasmäe, meie lauavestlust sotsiaalvaldkonnas juhtis härra Jaak Aab.

Osalesin toona sellepärast, et kuulata n-ö otsesest allikast, mida valitsuserakond oluliseks peab, ning samas öelda ise, mis ma nende tegemistest arvan ja mida ootan. Kuni rahvas kogunes, astus meie laua juurde Kesknädala ajakirjanik ning tundis huvi, kes olen ja miks osalen. Ütlesin ausalt, et olen poliitikas võhik, ei kuulu Keskerakonna fänniklubisse ning tulin lihtsalt kuulama ja sõna sekka ütlema. Ka ütlesin oma nime ning seda, et olen pensionär ja luuletaja. Ajakirjanik tegi üllatunud näo ja küsis viisakalt: "Jah? Kas olete oma luuletusi kusagil avaldanud ka?" Noogutasin ja näitasin oma kahte peaaegu 1000leheküljelist koguteost. Rohkem küsimusi polnud.

Need, kes enne raha võtavad ja alles siis lubavad hästi töötama hakata, pole kindlasti õiged ega lugupidamist väärivad valitsejad.

Arutelu ma siinkohal ümber kirjutama ei hakka − ammune sündmus ju. Härra Aab pani minu soovitused-arvamised kenasti kirja ja lubas valitsusele kõik edastada. Lubaja hea mees… jne.

Siis pöördus üks Tallinnast kohale sõitnud noormees härra Martin Repinski poole ühe küsimusega, et kuna seesinane härra modereerib maaelu laudkonda, siis mida ta arvab sellest, et metsateedel puuduvad teeviidad, ja kas neid ei peaks siiski paigaldama, kuna noormees oli enne Mäetagusele jõudmist peaaegu ära eksinud. Alati rõõmsa näoga Repinskil oli vastus olemas. Jah, viidad tulevad. Sest et me hakkame marja- ja seenemetsakülastusi turistidele müüma. Et kui näiteks grupp jaapanlasi tahab Virumaa metsades korilasi mängida, siis kasseerime meie raha ning nemad imetlevad meie metsade liigi- ja naudivad saagirikkust.

Küsisin seepeale, millal härra Repinski pärismetsas käis; et kas ta ikka teab, milline laga ja räiss laantes laiub; et vanad seene- ja marjakohad on suures osas hävinenud ning metsade ilu on valuks muutumas. Vastuväiteid tuli mis robin ja mul ei jäänud muud üle, kui lõin ühe oma raamatu lahti − see avanes imekombel vajalikust kohast − ning lugesin ette ligi paarkümmend aastat tagasi kirjutatud luuletuse, mis algas nii:

Kadriorgu ja Toompeale matside mure ei paista,

kes raha lõhna piserdab peale, see vaesuse lehka ei haista…

Luuletuse lõppedes olid keskerakondlike moderaatorite näod mornid, proua Paasmäe seadis huuled kenasti torssi ja pomises, et etteloetut ei oskagi kommenteerida. Ega ma kommentaari oodanudki, minu asi oli öelda, mida minusugune mutt tunneb ja mõtleb.

Aga nüüd jäävad metsateede viidad paigaldamata ja väljamaa seenelisi pole ka oodata, sest Repinski ise tuli peagi Toompealt ära ning asus Jõhvi valda valitsema. Aga kuigi riigikogust pisut madalamal ja rahvale lähemal, ei paista matside mure ka Jõhvi raekotta, sest rahalõhna on valitsev seltskond endile sellise koguse peale piserdanud, et haistmismeeled ei funktsioneeri enam sugugi. Kuidas Jõhvit juhtima peab, ei hakka mina õpetama. Mul pole selleks tarkust ega voli. Jõhvi elanikud ise peaksid häälekamad olema ja vastuseid nõudma.

Pöördudes loo alguse juurde, et Jõhvil on minu elus oluline roll, tuletan endale meelde aega, mil olin umbes 10aastane ning Jõhvi turul iseseisvalt kanamune müümas käisin. Pidasime kanu, ema oli tõbine, kodutööd suuresti minu õlul, kuna isa rügas pimedast pimedani kolhoositööl ja tõi töötasuna koju mõne rubla nädalas. Tasuta busse − üldse busse − siis peaaegu polnud. Koltsinal peatus poolkinnise kastiga veoauto, redeli abil ronisin kasti, 50 sissepakitud muna laastukorvis, ja sõitsin... linna.

Turg oli toona hoopis teises kohas kui praegu ning kanamunadega kauplevaid ja valjusti hõiklevaid tädisid seal üksjagu. Ilmselt oli ostjatel kahju vaadata, kuidas heledapäine patsikeste ja nöbininaga plikatirts häbelikult leti taga seisab, ning minult osteti alati kõik munad esimese tunni jooksul ära. Enne kojusõitu võtsin müügirahast oma töötasu välja, ostsin putkast klaasitäie limonaadi ja tuutu jäätist, kõlgutasin pingil jalgu ning olin natukese aja jooksul muretu laps, kes eesolevatele kodutöödele ei tahtnud mõelda.

Andestagu lugeja mu meenutusekilluke, aga põhjus, miks selle siin kirja panin, peaks olema tuttav igale Jõhvi turul kauplejale ja ostjale. Sellist turuhoonet ega müügiplatsi pole enam üheski Eesti väike-, ammugi suurlinnas. Kas Jõhvi valitsejad on üldse seal käinud ja mida nad sellest arvavad? Mina nimetan seda häbiplekiks ja müüjate mõnitamiseks. Astugu härrased praegusel kuumal ajal turuhoonesse sisse ja proovigu seal olla kas või 10 minutit. Pole õhku, liha raske lõhn lämmatab, aga müüjad on sunnitud seal iga päev tunde ja tunde seisma. Väljanägemisest ma ei räägigi, see on nii ajast ja arust, et seda on võimatu kirjas kirjeldada ning jutus jutustada. Õue müügiplatsid on veelgi jubekesemad ning kogu peaväravast avanev vaatepilt hale ja armetu.

Ka turu ümbrus pole parem: Selveri ja Maxima vahelist ala ei oskagi millegagi võrrelda − on ja ei ole ei tee ega tänav. Kui eravaldaja oma valdusi korrastada ei taha, peab omavalitsus oma nõudmised esitama ja korralduste eiramisel ranged meetmed kasutusele võtma. Sest see turg paikneb ikkagi Jõhvis ja linnaisad on vastutavad.

Mina arvan, et nii rahva austus kui ka endale määratud töötasu tuleb ausalt välja teenida. Need, kes enne raha võtavad ja alles siis lubavad hästi töötama hakata, pole kindlasti õiged ega lugupidamist väärivad valitsejad. Oma lapsepõlvest mäletan, et kanad enne munesid ja siis alles kaagutasid.