/nginx/o/2018/07/24/11034195t1h6771.jpg)
/nginx/o/2018/05/30/11983140t1h770d.jpg)
Jõhvi opositsioon bluffis või kaotas reaalsustaju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, et umbusaldusavaldus Jõhvi võimudele läbi kukub, oli selge juba selle esitamise hetkel.
Umbusaldusavalduse alla läksid pelgalt kuue saadiku allkirjad. Isegi üks Neglasoni juhitud fraktsiooni saadikutest, kes tol hetkel oli veel volikogu liige − Liina Mihkelson −, jättis sellega ühinemata. Millist mängu mängis opositsiooni liider Niina Neglason? Ta kas bluffis teadlikult või kaotas reaalsustaju, kui arvas, et nad suudavad mõne päeva jooksul tõmmata enda poole mitu koalitsioonisaadikut.
Esimesel juhul on tegemist väga lihtsa nähtusega: Neglason korraldab umbusaldushääletust, saab ohtralt kohaliku meedia tähelepanu, hirmutab vallavalitsust ning pälvib väidetava korruptsiooni ja raha raiskamise vastu vapralt võitleva kohaliku kangelase oreooli. Sel juhul annab bluffimine mõningast kasu ning kogu üritust võiks isegi mõistlikuks ja ratsionaalseks nimetada.
Kindel viis pärssida Jõhvi valitsemist, viia valla areng täieliku seisakuni ning teha Jõhvist Eesti omavalitsuste narr, on vahetada iga kahe kuu tagant vallavanemat.
Aga on võimalik, et Neglason ja tema kaaslased tõepoolest arvasid, et neil on piisavalt toetajaid koalitsiooni leeris või et nad suudavad neid mõne päeva jooksul leida. Arvestades, et nad ei suutnud oma plaani realistlikkuses isegi ühte opositsiooni liiget veenda, tuleb tõdeda, et selline mõtlemisviis on äärmiselt küsitav.
Jõhvi põhikooli direktor Liina Mihkelson oli selles olukorras kõige ratsionaalsem inimene, loobudes umbusaldusele alla kirjutamast, olles teadlik, et see nii ehk naa läbi ei lähe ja ühtaegu maandab ta direktori ametist lahti laskmise riske. Samal ajal ei saa proua Mihkelson oma arvamust täiel määral väljendada huvide konflikti tõttu, kus töövõtja sisuliselt umbusaldab oma tööandjat. Kui Mihkelsoni küsimus lahendati tema väljavahetamisega asendusliikme Mait Sepa vastu, siis tuli opositsioonil ikkagi vähemalt kolme koalitsioonisaadikut veenda, et on aeg värskelt ametisse asunud vallavalitsus ametist vabastada. Ilmselgelt oli selline plaan parimal juhul ebarealistlik, halvimal juhul aga on tegemist võimu kaotanud kibestunud seltskonna poliitiliste luuludega.
Praegu polnud kindlasti paras aeg järjekordseks võimuvahetuseks. Ilus tava, mida paraku Eestis viimastel aastatel ei järgita, sätestab, et uuel valitsusel võiks olla vähemalt 100 kriitikavaba päeva. Kindlasti saab sellega mitte nõustuda, kuna demokraatias põhjendatud kriitika võimude pihta on äärmiselt oluline, kuid siiski tuleb meeles pidada ka teist põhjust. Nimelt on Jõhvis viimaste aastate jooksul jõudnud ametis olla mitu vallavalitsust, millest osa on püsinud ametis pelgalt mõned kuud. Kindel viis pärssida valitsemist, viia valla areng täieliku seisakuni ning teha Jõhvist Eesti omavalitsuste narr on vahetada iga kahe kuu tagant vallavanemat.
Vallavalitsuse liikmete palgatase, vallavolikogu esimehele kopsaka hüvitise määramine või kolmada abivallavanema ametikoha loomine puudutavad kindlasti otseselt kõiki vallaelanikke. Kuid just võimulolijate tegevusele hinnangu andmiseks eksisteerivadki volikogu valimised; iga küsitavus ei saa olla võimuvahetuse põhjus. Andku hinnangu vallavalitsuse tööle valijad, mitte oma fraktsioonikaaslasi reetvad ülejooksikud.
Hetkeolukord on nukker. Kirjeldades opositsiooni tegutsemist ühe sõnaga, võib öelda, et see on haletsusväärne. Praegust opositsiooni koosseisu valitseb ka eelmist vähemust painanud probleem − lõhestatus. Tuleb mainida, et pannkoogipöörete hall kardinal Niina Neglason võiks korruptsioonisüüdistustega mitte liialdada, kuna mitte Martin Repinski ega Eduard East, vaid just tema on viimaste kuude jooksul olnud kapo huviorbiidis.
Poliitikuna, kes oma sõnades võitleb valla kodanike huvide eest ja kohaliku poliitika puhtuse nimel, võiks ta kapo uurimise lõpuni hoopiski vabatahtlikult oma vallavolikogu liikme volitused peatada. Vähemalt seda nõudis Keskerakonna juhtkond Narva linnavolikogu liikmetelt, kes on samasugusesse olukorda sattunud. Kui proua Neglason sooviks enda kogemuse ja Narva juhtumi vahele paralleele tõmmata, siis põhimõttekindlusest ajendatuna teeks ta küll õige otsuse. Praegu aga tuleb loota, et absurdne võimuvahetuste karussell Jõhvis lakkab vähemasti mõneks ajaks keerlemast.