Mina ei trügi EMOsse!

Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ Foto: Matti Kämärä

Inimesed on ikka mõistmatud küll! Ise peavad end mõistusega olendeiks, aga no pole ju, kui ummistavad EMOsid (haigla  erakorralise meditsiini osakond). Ligemale 60% sinna trügijatest võiksid lihtsalt kodus istuda ja kas või viimset päeva oodata. Mida nad ometi virisevad? Mis abi nad nõuavad? Olgu vakka ja saagu ise hakkama!

Tundub, et valus või haiguse ägenemises või ootamatus terviserikkes on hädasolija ise süüdi. Kui haigestus valel ajal, näiteks õhtul, öösel või puhkepäeval, siis oodaku ja kannatagu; kui ei ole surmatõbi, küll siis ükskord ikka saab perearstilt abi.

Kuulan neid arukaid ja väärikaid EMOde eestkõnelejaid ja olen hämmingus. Sest meditsiinilist abi otsitakse ikka hädas; ka väike valu võib olla raske haiguse algus. Abiotsijaid, võib öelda, et lausa naeruvääristatakse; näiteks, et EMOsse tullakse kõigest äralöödud varba või kõrvavalu pärast. Need ju nii tühised asjad!

"Teadus ja tehnika on meil nüüd kõrgtasemel, inimlik suhtumine on aga elu edenedes taandarengu teinud." 

Kui aga kujutleda, et millegi vastu komistades võib ju varbaluu katki minna. Näiteks on reede õhtu. Metallukse vastu ära löödud varvas valutab hullupööra. Ibumetiin ei aita, kangemaid valuvaigisteid kodus pole ja neid ju retseptita ei saa ka. Õnnetu hädaline koperdab EMOsse. Seal soovitatakse tal minna perearsti vastuvõtule. Aga esmaspäeva hommikul selgub, et perearstile saab numbri alles nädala lõpus.

Ning kui see aeg lõpuks kätte jõuab, suunatakse varbavalutaja kirurgi juurde, sest perearsti silm pole röntgen. Kirurgile saab umbes kuu aja pärast, kui siiski. Ning selle ajaga kasvab varbaluu valesti kokku ja kirurg suunab viltuse varba omaniku ortopeedi juurde. Kulub veel kuu-poolteist ja ortopeed määrab lonkajale ortopeedilise jalatsi. Soodushinnaga.

Ütlete, et nii ei juhtu! Ja kuidas veel juhtub. Mõne aasta eest saadud trauma, EMO ükskõiksuse ja arstide vahet jooksutamise tõttu on mu põlved nüüd ainult koos pideva valuga kasutamiskõlblikud. Viimase kolme aasta jooksul olen ma kolmel korral EMOsse sattunud, kusjuures mitte ise trügides, vaid ikka kiirabiautos.

Eelmisel korral juhtus see hilisõhtusel ajal, seega anti mulle lahkumiskäsk öösel kella kahe paiku. Purult Mäetagusele ma oma kangete põlvedega ja ravimilaksu all olevana poleks jalgsi kuidagi jõudnud. Hea oli, et telefon oli kaasas; hea, et oli, kellele helistada, ja hea, et see keegi leidis teise kellegi, kes öösel võttis vaevaks mulle järele sõita.

Nüüd äsja oli mul taas "õnn" EMOt väisata. Ühel hommikul tundsin end halvasti, perearst tegi kardiogrammi ja leidis, et koju mind jätta ei tohi; andis saatekirja ja kutsus kiirabi. EMOs tunti esmalt huvi, miks mind üldse sinna suunatud on, ja kui ütlesin, et EKG kehvade näitude tõttu, siis öeldi, et mitut infarkti põdenud inimesel ei saagi kardiogramm hea olla.

Järgnevat epopöad ma ümber kirjutama ei hakka − pole mõtet. Samuti ei ütle ma, et minusse suhtuti halvasti. Minusse ei suhtutud ÜLDSE. Olin eikeegi, kes eriti ei huvitanud kedagi. Mu käsivarred torgiti siniseks, kuna minu ütlemist, millisel käel mul korralik veen on, ei võetud asjaks.

EKG tegemise ajal ei tõmmatud kardinatki ette, mul lasti olla nagu lihakeha Paunvere väljanäitusel. Ilusa kehaga ja edev Anu Saagim võinuks ju sellise oleku üle rõõmustadagi, aga mina oma vana ja vormitu ihu ning rasvavoltidega tundsin end suisa alandatuna. Paari tunni pärast saadeti mind koju ja soovitati olukorra halvenedes tagasi tulla. Õnneks polnud seda vaja, oskasin ise enda arst olla.

Ja nüüd ütlen ma midagi, mida ei tasu pidada nõukaaja nostalgiaks. Minu esimene laiaulatuslik infarkt oli 1981. aasta sügisel. Puru haiglas polnud siis isegi intensiivravi osakonda, oli vaid väike elustamispalat. Aga valves olev nooruke kardioloog suutis mind teispoolsusest tagasi tuua ning edasi võitles minu ellujäämise eest juba terve osakond. Kui ma oleksin praegu sellises olukorras EMOsse sattunud, poleks ma sealt ilmselt omal jalal tagasi tulnud.

Teadus ja tehnika on meil nüüd kõrgtasemel, inimlik suhtumine on aga elu edenedes taandarengu teinud. Sest haige ei ole enam patsient, ta on klient ja üldise teeninduskultuuriga on täielises Eesti vabariigis teatavasti lood pahasti. Ma ei pea silmas mitte ainult Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda, minu suhtlusring ulatub ümber Eesti ja mulle on räägitud selliseid tõsilugusid EMOdes toimuvast, et jääb üle vaid jumalat paluda, et säärastesse olukordadesse mitte sattuda.

Pealinna EMOdeski, mida nende esindajate sõnutsi kõige rohkem ummistatakse, on inimlik suhtumine ja trügijate hulk pöördvõrdelised. Inimene võib seal oma peavaludega hulluks minna, aga tema seisundit ei peeta eluohtlikuks ja tal lastakse näost rohelisena ja kodust kaasa võetud oksekotiga tundide viisi istuda. Need meedikud, kes mööda voorivad, ei saa ju käigu pealt ja istujale otsa vaatamata kuidagi kindlad olla, kas olukord on ootajale ohtlik või mitte. Muide, EMOs retsepti palumise eest küsiti Tallinnas 50 eurot!

Olen ka meie EMO koridoris oodates näinud, kuidas teine ootaja seina ääres seistes toolile libises ja sealt edasi põrandale varises, aga toetama ja abi pakkuma ei läinud mitte koridoris edasi-tagasi sagivad meedikud, vaid need, kes ise abi ootasid. Muidugi töötab EMOdes häid ja väga kaastundlikke inimesi, aga headus jääb sageli märkamata, kui hoolimatust liiga palju on.

Meil arutletakse palju küll nii päris kui pseudoprobleemide üle. Noh näiteks, et kas inimesetaolise robotiga seksimine on eetiline. Seksitakse ju inimsarnaste kumminukkude ja muu inimorganitesarnase atribuutikaga. Inimene võib ka iseendaga seksimist enesele eetiliseks, vahel koguni eepiliseks pidada, aga selle üle arutlemine ajal, mil tervishoiu ja meditsiiniteenustega on asjad rohkem kui kehvasti, ei oska mina pidada kuigivõrd eetiliseks.

Perearstid ei saa töötada 24/7 ja nad ei ole ka üliinimesed, kes teeksid vajalikke uuringuid silmade ning sõrmeotstega. Võib-olla tuleks EMOsid hoopiski laiendada ja panna rõhku võrdselt nii personali kompetentsusele kui inimlikkusele. Sest olgu varba-, pea- või kõhuvalu, see on ikkagi VALU ning häirib ja hirmutab iga inimest.

Ma ei usu, et EMOsse läheb keegi lihtsalt vaba aega veetma; võib-olla et ongi selliseid masohhiste, kes pikkades koridorides tundide viisi soigujate kõrval istuda tahavad, aga neid on siiski kaduvväike hulk. Igatahes mitte 57% pöördujaist, nagu väidetakse.

Mina töötasin meedikuna ajal, kui veel rahvakeeli kasutati nimetust halastajaõde. Selline nimi pole tänapäeval ajakohane, aga halastus iseenesest tuleks pjedestaalile tõsta − eriti kui tegu on erakorralist meditsiinilist abi pakkuva asutusega. Kuhu mina igatahes vabatahtlikult ja täie mõistuse juures olles mingil juhul trügida ei taha.