Miks minust kunagi "miljunääri" ei saa

Mait Sepp, geograaf. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Viimasel ajal on minus süvenenud tunne, et minust ei saa kunagi "miljunääri". Kuidagi kahju on enda saatusele juba joont alla tõmmata, aga nii see on.

Ma lihtsalt ei näe maas vedelevat raha. Näiteks on minule mets lihtsalt mets, kus jalutamas käia ja sügisel seeni korjata. Ma ei näe selles tselluloosi ega vahendit tasuta bussiliikluse sponsimiseks. Oh, peabki endale kusagilt uue metsatüki otsima. Eelmise võttis RMK maha ning minu eluaja jooksul seal jalgsi läbitavat metsa ei tule ja riisikaid kasvama ei hakka.

Minule on ka maapind lihtsalt maapind. See ei ole potentsiaalne kruusa-, paekivi-, fosforiidi- või rauamaardla. Ma ei ole nii naiivne, et arvata, nagu me saaks täiesti ilma maavaradeta hakkama. Aga näiteks fosfori kohta on mulle kõrgemas koolis õpetatud, et seda oleme juba liiga palju loodusesse vabalt liikuma lasknud. Kui te ei tea, siis see liig ongi üks nendest põhjustest, miks meil Peipsi ja Läänemeri suvel õitsema lähevad. Nii et kõige targem oleks välja nuputada viis, kuidas fosfaadid solgiveest kinni püüda ning neid uuesti kasutada. Vaat see oleks leiutamist ja selle arvel rikkaks saamist väärt.

"Püssi tuhamägede laiali tassimise oht on vaid üks näide kirvest, mis meie põlevkivitööstuse pärandi kohal ripub."

Ega me ei saa ka paekivi ja killustikuta. Aga jällegi, minu piiratud maailmavaatega ei oleks mulle iial pähe tulnud mõtet rajada paekarjäär keset küla. Nagu seda Lüganusel plaanitakse. Üldse, nii kaua kui Estonia ja Ojamaa kaevandus sadade tonnide kaupa paasi mägedesse kuhjavad, tundub killustiku tootmiseks eraldi karjääri rajamine kuidagi nagu… imelik. Ja selle nimel kohaliku kogukonna ülesärritamine veelgi veidram.

Kõige kummalisem on aga see, et Lüganuse ja Matka küla vahele plaanivad karjääri rajamist mitte mingid tundmatud meretagused kapitalistid. Ei, arendajateks on sama piirkonna põlise suguvõsa esindajad, kelle teised ärid on ümbruskonna kogukonnale ainult tulu ja kuulsust toonud. Käisin minagi möödunud suvel Liimala rannas nende restoranis ja mis seal salata, tõesti olid head toidud.

Nüüd on siis Lüganusel välja tulnud veel üks terava silmaga inimene, kes leiab, et Püssi tuhamäed on puhas ülesnoppimist vajav raha, mille ainus väärtus on põlluramm. Seda ajal, mil Narva elektrijaamad toodavad täpselt sama tuhka suurusjärgus ca pool tonni aastas iga Eesti elaniku kohta. Või õigemini veel parema kvaliteediga tuhka, sest Püssi elektrijaam suleti juba 1973. aastal ja 45 aastat lageda taeva all vedelnud kaltsiumiühendite kuhjal on vaevalt seda aluselist reaktsiooni, mida mõnedele põldudele tõesti vaja on. Aga jah, ligi pool sajandit on Eesti ainukesed tuhamäed ja Püssi linna sümbolid täiesti mõttetult ruumi võtnud, kuni keegi siis "valgustatud" sai.

Püssi tuhamäed on aga praegugi kehtiva maakonnaplaneeringu kaardi peal kui väärtuslik vaatekoht. Ja kaugel 2003. aastal Ida-Viru maakonna väärtuslike maastike teemaplaneeringuga tegeldes sai sinna kirjutatud järgmine lause: "Ka annavad Püssi tuhamäed piirkonnale olulise maastikupilti rikastava osa."

Lause salajane mõte oli selles, et kellelgi tuleks pähe idee rajada tuhamägede juurde korralik juurdepääsutee ja trepistik ning hakata künka otsa turiste jooksutama. Et nad seejärel kohalikus söögikohas tühja kõhu peale tugeva prae koos kõige selle juurde kuuluvaga võtaksid. Tuhamägede ala arendamise vajadus jõudis siis isegi Püssi linna arengukavasse. Aga jah, eks Püssil olnud sellal teisigi muresid ja kes teab, millal praeguse Lüganuse valla võimutülid nii palju järele annavad, et rahvaasemikud leiaksid mahti väärtuste, maastike ja tuhamägedega tegelda.

Muide, Püssi tuhamägede laiali tassimise oht on vaid üks näide kirvest, mis meie põlevkivitööstuse pärandi kohal ripub. Tegelikult on päris paljude vanade aherainemägede tulevik tume, sest meie hulgas on mitmeid inimesi, kes näevad neis vaid odavat teetäitematerjali või, üllatus-üllatus, kasutamata põlevkivimaardlat.

Peagi kinnitamisele tulevas "Ida-Viru maakonna arengustrateegias 2019-2030+" on turismi arendamisel väga tähtis koht. Aga mida me siis tulevikus turistidele näitama hakkame? Ainult Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi ja ülejäänu kohta ütleme: "Näete, siin oli kunagi tuhamägi, mille otsast avanes avar vaade."