Ametiühing - tööandja vaenlane või sõber?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eestis on ametiühinguliikmete arv viimase 20 aastaga vähenenud 700 000 inimeselt 30 000ni ning esmapilgul tundub selline kukkumine jahmatavalt drastiline. Nüüd, enne novembris toimuvaid ametiühingute keskliidu juhi valimisi, kinnitab Harri Taliga vastane, transpordi ametiühingu juht Peep Peterson, et ametiühinguliikumine Eestis vajab muutusi.
Ent miks siis pole ametiühingud Eestis sama populaarsed kui meie põhjanaabritel rootslastel-soomlastel, kus enamik töövõtjaid ametiühingusse kuulub?
Esiteks puudub siin ametiühingutel pikaajaline traditsioon. Nõukogude ajal oli ju ka ametiühing, mille liikmeks enamik töötajaid oli, ent sellel polnud midagi pistmist liikumise tegeliku mõttega. Olid ju kõik töötajad toona ametliku ideoloogia järgi eluga väga rahul ning ametiühingu ülesanne oli peamiselt jagada tublimatest tublimatele lisahüvesid defitsiitsetest kodumasinatest kuni sanatooriumituusikuni. Ametiühing oli toona kompartei abikaasa.
Kommunistliku režiimi varisedes pidi lesestunud ametiühing käitumist kardinaalselt muutma, et tema lapsed laiali ei jookseks. Ent kogu nende 20 aasta jooksul ei suudetudki töövõtjaid veenda, et organiseerituna suudavad nad paremini oma õiguste eest seista. Erandiks ehk vaid Narva elektrijaamade ametiühing, kes on traditsiooniliselt tugev olnud.
Eks siin on põhjuseks ka asjaolu, et uuskapitalistid kippusid ja kipuvad siiani tõlgendama töötajate koondumist ametiühingusse tööandjavastase aktsioonina, mis oleks hea eos lämmatada.
Kahjuks ei ole ametiühingud suutnud ka tööandjaile selgeks teha, et ametiühingud on nende partnerid, mitte vaenlased, kelle peaeesmärk on vaese kapitalisti kõri läbi närida.
Ehk tasuks ametiühingutel just sellel rindel aktiivsem olla?