Raha üksi ei päästa, kui mõistust napib

Lembit Kaljuvee. Foto: Peeter Lilleväli

Aasta lõpus olid Eestis tegijaiks taas tormi-iilid ja nii nagu meil viimasel ajal kombeks, kadus elekter sadadel tuhandetel inimestel.

Elektrikatkestusi tuleb ikka ette, kuid on tähtis, et nendest kiiresti jagu saadakse. Rahvusringhäälingu andmeil oli aga 2. jaanuari seisuga Eestis elektrita majapidamisi üle 5500. Näiteks Raplamaal oli elektrita rohkem kui 4000 majapidamist. Nii mõneski paigas on inimesed elektrita 26. detsembrist saadik. Ja see pole enam normaalne.

Kahjuks on Eesti Energia keskendunud ainult võrkude tehnilisele olukorrale ja seoses sellega viidatakse taas väga suurtele investeeringute vajadusele. Eesti Energia arvates on tormituuled andnud hea põhjuse taas raha juurde küsida. Heaks näiteks on siin riigikogu liikme ja Eesti Energia nõukogu liikme Kalle Pallingu avaldused Postimehes. Tegelikult on Eesti elektrivõrgud Euroopa Liidu keskmisel tasemel.

Viimastel aastatel on võrkudesse investeeritud miljardeid kroone, mis on iseenesest ju hea ja õige. Samal ajal sõltub varustuskindlus või ülekandmise kindlus suurel määral ka võrgu haldamise struktuurist ning mis veel tähtsam - inimestest, nende motivatsioonist, arvust ja juhtimisest.

Koos suurte tehniliste muudatustega elektrivõrkude uuendamisel muutis Eesti Energia ära ka võrkude haldamise ja remontimise süsteemi. Kaotati maakondade juhtimiskeskused, mis asendati Tallinnas ja Tartus asuvate juhtimiskeskustega. Ja nagu elu on näidanud, pole see muudatus end avariiolukordades õigustanud. Seetõttu on kordades raskenenud väljalülitatud liinidel konkreetsete rikkekohtade kindlakstegemine ja ka nendele reageerimine.

Süsteemis töötab palju inimesi, kes teavad üldist olukorda, aga konkreetse kahjustuse avastamine ja parandamine on läinud kordades halvemaks. Teatavasti on Eesti Energia palgal olevaid elektrikuid drastiliselt vähendatud ning teenust ostetakse enamasti sisse.

See tähendab, et reeglina saabuvad avariid likvideerima inimesed, kes on küll head spetsialistid, aga ei tunne konkreetseid olusid - liine ega ligipääse nendele. Pahatihti saadetakse välisliine remontima sisetööde elektrikud, kellel on küll head riistad hoonetes töötamiseks, puuduvad aga instrumendid ja ka vilumus välisliinidel töötamiseks. Selline seis ongi tinginud pikad ooteajad. Seepärast valitsebki määramatus elektri taastamise osas.

Tulles tagasi võrkude uuendamise juurde, pole veel hilja tõsiselt mõelda, kas õhujuhtmed ikka igal pool vahetada keerdkaablite vastu, mis on küll kordades vastupidavamad, aga kui puu liinile kukub, tõmbab see jäik juhe pikali mitu postivahet koos postidega. Samuti peaks küsima, kas hajaasustuse puhul on ikka mõttekas vedada kilomeetreid maakaablit majapidamisteni, kus elektritarbimine on niigi äärmiselt väike.

Näiteks Taani Kuningriigis varustatakse väikemajapidamised generaatoritega - tarbijale ei lähe siis elekter oluliselt kallimaks ja riigile tuleb odavam. Siit ka vastus Kalle Pallingule, et mitte alati pole kallis asi see kõige parem asi. Investeeringute puhul on kõige tähtsam, et need oleksid nii tehniliselt kui ka majanduslikult läbi mõeldud. Kübarasse raha visata on lihtne, aga enne peaks ikka vaatama, kas sel ka põhi all on. Ka personali puhul peab enne mõtlema, milline süsteem efektiivsemalt toimib, ja alles siis tegutsema.

Lõpetuseks kutsun valitsust üles silma peal hoidma asjadel, mis inimestele ülitähtsad ja eluks vajalikud. Elekter ja elektri varustuskindlus kuuluvad kindlasti sellesse loetellu.