Kus on ekspertide ekspert?

Kohtla-Järve poolkoksimägede ohutustamise projekt on üks suuremaid viimaste aastate keskkonnainvesteeringuid Ida-Virumaal. See näeb ette terrikoonikute muutmist laugemaks ning nende katmist, et sadeveed võimalikult vähe pinnast reostama pääseksid.

Pärast pikka ettevalmistust läksid tööd käima ning ega sealt pikka aega uudiseid tulnudki, kui ühtäkki sai teatavaks, et tööde tulemusena on poolkoks läinud põlema. Täna kirjutab Põhjarannik Postimehe vahendusel sellest, kuidas mitmed Eesti teadlased teevad mägede töötlemise projekti maatasa. Sellest pole küll otsest suurt ohtu keskkonnale, ent enam kui 20 miljoni eurose hiigelsumma kulutamine sellele on nende arvates mõttetu. Ja siiski võib see reostada ka vett.

Teadlaste arvates pole projekti läbiviijad piisavalt põhjalikult mägesid uurinud ega võtnud kuulda kriitilisi hääli, mis eelnevalt mõnede asjatundjate suust kostusid.

Sellised suured projektid, mille puhul otsest kogemust sageli võtta polegi, on sageli justkui katsetööd. Ega keegi ju täpselt ei teadnud, kas omal ajal Sillamäe ohtlike jäätmete sulgemise kava oli kõige õigem ja efektiivsem. Kui ehitati Kukruse-Jõhvi uut maanteelõiku, olid siingi riskid, mis seotud vanade kaevanduskäikudega.

Alati on kaasatud asjatundjaid. Ilma selleta lihtsalt ei saagi, sest kõikvõimalikud riskid tuleb juba seadusest tulenevalt maandada. Ent küsimus ongi selles, kui palju ja missuguseid eksperte kaasata ... Ja kes on see ekspert, kes on ainupädev seda otsustama?