Ränk hoop minevikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui üldjuhul võtavad omavalitsused laenu selleks, et oma kanti arendada, siis Ida-Viru üks väiksemaid ja ka vaesemaid valdu Lohusuu peab minema pangahärrade jutule selleks, et kraapida kokku raha 2,24 miljoni krooni (150 000 euro) suuruse võla tasumiseks.
Tegemist on ligikaudu viiendikuga valla aastaeelarvest. Et investeeringuteks jääb eelarve nii-öelda möödapääsmatutest jooksvatest kuludest alles niigi vaid õhuke viil, tõmbab kaelasadanud võlg arenguvõimaluste koha pealt Lohusuu valla hinge lähiaastateks kinni. Isegi Euroopa Liidu abiprojektides osaleda on küsitav, sest millest maksta omafinantseeringuks, kui kogu vaba raha kulub sundlaenu ja selle intresside tagasimaksmiseks.
Tegelikult ei tule hiiglaslik võlanõue valla juhtide jaoks sugugi nagu välk selgest taevast. Kas tõesti uskusid nad, et ärimees Paul Kärberg kavatseb vallale kingituse teha ja nii suure rahasumma, mille kohus oli tema kasuks välja mõistnud, korstnasse kirjutada. Kui see tema siiras soov olnuks, ei oleks ta võla sissenõudmist aasta kaupa edasi lükanud. Lubadus võlg kustutada oli hea võimalus vallavõime praadida ja mõjutada. Ühel sobival hetkel, kui tal seda vajadust enam polnud, müüs ta võlanõude edasi firmale, mille juhtkonnas figureerivad talle lojaalsed inimesed.
Valla maksumaksjad, kelle kraesse see võlakohustus nüüd jääb, peaksid aga küsima, kes omaaegsetest vallajuhtidest vastutab selle eest, et selline ränk rahaline hoop valda tabas.