Auklik piir
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Endised piirivalvurid, kes praeguseks erus, räägivad üha häälekamalt sellest, et pärast politsei ja piirivalve ühendamist on piirivalve ühendametis lükkunud tagaplaanile. Tegelikult rääkisid nad seda juba enne, kui ameteid ühendama hakati. Osa piirivalvejuhte lahkus üldse teenistusest, sest ei tahtnud hakata lammutama seda, mida kakskümmend aastat oldi oma kätega ehitatud.
Kui nii võtta, siis loogiline on, et sisejulgeoleku seisukohast on politsei justkui olulisem, sest seisab vahetult ja iga päev inimeste turvalisuse kaitsel.
Ent ka piirivalvel on ju oma julgeolekufunktsioonid. Meenutagem kas või Ustimenko-Medvedevi juhtumit, kus kurjategijad imbusid ebaseaduslikult Eestisse ja tapsid siin inimesi. Muidugi, ebaseaduslik migratsioon, salakaubandus, narkoäri justkui ei puutu tavakodanikku otse ja iga päev. Ent need on probleemid, mis lõpuks tahes-tahtmata langevad kogu ühiskonnale, kui riigil pole jaksu nendega võitlemiseks.
Praeguse politsei- ja piirivalveameti prioriteetide kritiseerijad on rääkinud ka absurdimaigulisest faktist, et Eesti idapiiri valvet tugevdab Vene piirivalve karm kontroll.
See, et piiri valvamise teema päevakorda tõuseb, oli vaid aja küsimus ning siseministeerium peab avalikkusele selgitama, missugune on olukord meie idapiiril ning mida võetakse ette selleks, et Eesti piirivalve saaks tagasi oma endise võimekuse, mille nimel nähti aastakümneid vaeva.