Põhimõtteline kohtulahing

Lõpuks on prokuratuur saatnud kohtusse niinimetatud Solovjovi kriminaalasja, mis on Ida-Virumaa viimaste aastate korruptsiooniasjadest suurim, hõlmates peaasjalikult linna korraldatud hankeid ning poliitikute ja kindlate ärimeeste omavahelisi suhteid eelmisel kümnendil.

Tegelikult ju tundusid Kohtla-Järvel läbiviidavad konkursid kahtlased ammu enne prokuratuuri ning esimesena tõstatas need teemad Põhjarannik oma veergudel. Meil õnnestus Nikolai Ossipenkoga läbida koguni kohtuvaidlus pärast seda, kui olime avaldanud aprillinalja tema konkursivõitude kohta. Õnneks suutis kohus asjasse piisavalt tõsiselt suhtuda, et asi päris farsiks ei läheks, ning andis toimetusele õiguse.

Aga toona paistis, et kuigi kahtlased konkursid on suisa avalik saladus, ei näinud uurimisasutused põhjust asjaga tegelda. Kuni Tallinnast saabus siinset prokuratuuri juhtima Dilaila Nahkur-Tammiksaar, kes kinnitas, et enam polnud muud valikut - avalik surve oli muutunud nii tugevaks.

Paljudele võib tunduda, et üle kolme aasta uurimist on liiga pikk aeg. Neil, kes ei tea, kui palju see asi on võtnud inimtöötunde, on võimatu seda aga hinnata. Aga kui arvestada, et algul oli kahtluse all üle 20 inimese, siis on mõistetav, et kõigi nendega tegelemine ei saanud väga kiiresti minna.

Tõenäoliselt saab tegemist olema igas mõttes väga huvitava ning ka põhimõttelisi tagajärgi omava kohtuprotsessiga. Meil ei tasu hetkekski arvata, et süüdistatavaid ei hakka esindama riigi tippadvokaadid, selleks on neil liiga palju kaalul ning rahapuudus ei saa nende puhul kindlasti takistuseks.

Aga kaalul on palju ka riigi ja prokuratuuri maine seisukohast. Kui prokuratuur ei suuda piisavalt oma süüdistusi tõendada, on see väga valus hoop ühiskonna usule riigi võimekusse korruptsiooniga võidelda.