Miks oli põlev poolkoksimägi üllatus?
2. märts 2013, 00:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene pidi noor olema nii kaua, kuni elu suudab teda üllatada. Ses osas hoivad mind erksana mullused ja selle aasta uudised Kohtla-Järve poolkoksimäe süttimisest. Neid uudisnuppe lugedes kangastus silme ette umbes selline telefonidialoog: "Halloo, boss, kopamees siin." "No mis on, benss sai otsa või?" "Ei, kuule, boss, seda et, tead, mägi põleb..." "Mis mõttes?" "Ei noh, tead, see seitsmes hari, mida ma pidin täna kaevama hakkama, see nagu põleb." "Mismoodi põleb? Leegiga kohe või?" "Ei, mitte leegiga vaid noh, tossab, eks ole. Ja jube kuum on. Mina igatahes sinna oma masinaga peale minema ei hakka." "Mismoodi on kuum? Mismoodi ei lähe masinaga peale?" "No vot, niimoodi on kuum, et kõrvetab kohe. Mina sinna peale ei lähe, otsige teine kopamees või makske raha juurde." "Oot, mismoodi? Kas sina panid selle mäe põlema või mõni pätt käis susimas?" "Ei, kuidas mina selle põlema sain? See põleb ju kogu aeg, see on siin juba aastakümneid põlenud, nagu kohalikud räägivad." "Mina ei tea sellest midagi! Oota, ma võtan mõned ajakirjanikud kaasa ja tulen seda kaema."
Sabapidi poolkoksimägede sulgemisprojekti keskkonnamõjude hindamise juures olnuna võin kinnitada, et lõunapoolseima harja põlemine oli kogu mägede ümberkaevamise mõtte alussambaid. Mäes tossav isehakanud keemiakombinaat on peamisi Kohtla-Järve õhu rikkujaid ja sulgemisprojektiga ette nähtud tasandus- ning katmistöödega loodeti ühtlasi ka põlengust ja õhusaastest lahti saada.
Kuidas see tossav hari küll ehitajatel tööde lepingu sõlmimisel kahe silma vahele sai jääda? Noh, mõni küünilisem lugeja võib arvata, et kisa-kära ümber "ootamatult" süttinud mäe on meie riigihankes kehtivale vähempakkumissüsteemile iseloomulik viis lisaraha välja pumbata. Kuid mina ütlen, et sedasi mõtlevad inimesed peaksid häbi tundma. Teie, õeluskotid, lihtsalt ei tea, et lugemisoskus, süvenemine ja loetud tekstist aru saamine väheneb tänapäeva Eestis kohutava kiirusega.
Raamatute ostmine kahaneb ja ega üle viierealist e-kirjagi viitsita läbi lugeda. Küllap seal planeeritavate kaevamistööde dokumentides oli ikka kas või väikeses kirjas lisatud: "NB! Mõnedes kohtades mägi põleb. Talvel vähem, kevadel ja suvel rohkem." Ega siis keskkonnaministeerium hakka kopamehi petma ja enda tellitud ekspertiise varjama? Pole küll kuulda olnud, et ehitusfirma riiki valskuse eest kohtusse kaevata tahaks...
Muidugi, kogu seda sahmimist vaadates tuleb silme ette veel üks, pisut ulmelisem variant, kuidas tossav mäehari ehitajatele märkamatult kaela määriti. Kujutleme, et mõni keskkonnaministeeriumi ametnik ja ärimees kohtusid ütleme...olengul ja heas tujus olles mängisid kunagi vene soldatite seas väga populaarset mängu "mahnjom ne gljadja". Mängu sisu on selles, et kaks meest lihtsalt vahetavad omavahel parasjagu taskus olnud asju - taskukella noa või taskurätiku rahakoti vastu ja nii edasi. Noh, midagi põrsast kotis ostmise laadis.
Arvestades, et kasiinos mängimine on tänapäeval tülikaks tehtud, aga hasartsete inimeste hulk ju sellest ei vähene, siis, eks ole, miks mitte mängida tundmatute tuhamägede ja töölepingute peale? Muidugi, nagu te aru saate, ei sõlmita miljonilepinguid Euroopa Liidu ja riigiga rõõmsatel olengutel, vaid viisakates kabinettides juristide juuresolekul. Ja küllap need lepingukoostajad ikkagi ei suutnud süveneda ega välja rehkendada, milline "kuri ämm" nende kaunite mäeharjade sees peidus on ja rahapakkidega kaasa tuleb.
Ehk oleks kasu olnud mäeharjadel ringi jalutamisest? Ise kohal käinuna võin kinnitada, et tossavad, jõledat haisu ajavad ja kuumust õhkavad lõhed pole midagi sellist, millest märkamata mööda kõmpida. Pigem vastupidi - normaalse uudishimutasemega inimest oleksid need oma põrgulikkuses paelunud isegi talvel, kui mäes toimuvad keemilised reaktsioonid pole ehk tõesti nii tormilised. Ainus häda nende pragudega on see, et autoga või linnakingades sinna lähedale ei pääse. Ja noh, liikumisharjumused meie tänapäeva inimestel... Eks ole.
Lõpetuseks tahan ma aga öelda, et Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu maksumaksjana pole mul kahju, kui Kohtla-Järve poolkoksimägede katmine miljoni või paar kallimaks läheb. Olgu nende üllatuste ja ootamatustega kuidas on, peaasi, et sellest kõigest kasu sünniks. Kõlab ehk jesuiitlikult, kuid lõppeks on ju oluline see, et mu sünnilinna õhk saab puhtamaks.