Ka omavalitsuse mure

Kui eelmisel aastal teatas VKG Soojus, et tõstab hüppeliselt kütte hinda Jõhvis ja Kohtla-Järvel, ei teinud need omavalitsused piuksugi. Sellekohase küsimuse peale öeldi, et omavalitsus ei saa midagi teha ning see olla soojatarbija ja -tootja omavaheline asi. Tegelikult on aga kütte hinna küsimus otseselt seotud kohaliku omavalitsusega, nagu ka kõik muud eluks hädavajalikud teenused. Kohtla-Järve elanikele tõusis sel aastal kütte hind 60 protsenti. Ja kuigi isegi pärast seda pole see hind paljude teiste küttepiirkondadega võrreldes sugugi kallis, on selline hinnahüpe ennekuulmatu.

Seda enam, kui see toimub valdkonnas, kus turgu valitseb üks ettevõte.

Kui rääkida kütte hinnast ja omavalitsuse huvidest, siis seos nende vahel on väga lihtne. See võib olla lisateguriks, miks inimesed lahkuvad: kui kesine sissetulek ikka ei võimalda elamiskulusid katta, siis tulebki minna Tallinna või kaugemale, kus palgad suuremad ning lubavad normaalsel moel ära elada.

Oma elanike huvide eest seismine on omavalitsuse otsene ülesanne. Ja kui soojamajanduse areng läheb üha rohkem vastuollu elanike huvide ja võimalustega, tuleb hakata vaatama alternatiivide järele. Maakonnas on olemas näide, kus omavalitsuse eestvõttel on terve asula üle viidud looduslikule ning kokkuhoidlikumale küttele. Iga omavalitsuse arengukavas on olemas ka soojamajanduse alateema. Paraku jääb see sageli vaid formaalseks tekstiks. Aeg oleks hakata sisuliselt mõtlema, missugused on võimalused seda arendada nii, et kütte hind oleks oma elanikele taskukohane.