Monopoli privileeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kohtla-Järvet sooja vee ja toasoojaga varustavast ettevõttest VKG Soojus pole sel aastal tarbijatele kuigi positiivseid signaale tulnud.
Aasta algul tõusis näiteks Kohtla-Järve Järve linnaosa tarbijatele kütte hind 60 protsenti, Jõhvis ligi 20. Läinud suvel tekitas taas palju pahameelt asjaolu, et lekkekontrolli ning torustike vahetuse tõttu ei tulnud kodude kraanidest mitme nädala vältel sooja vett.
Nüüd, mil saabunud on sügise jahedad ilmad, ei saa majades kütet sisse lülitada, sest soojatootja pole torustike renoveerimistöödega valmis saanud. Ja ei kannata vaid inimeste kodud, vaid ka asutused, sealhulgas lasteasutused.
VKG Soojus kinnitab, et mingit hüvitist nad inimestele külmetamise eest ei paku. Ehk siis, kui pere peab tekkinud olukorra tõttu otsima väljapääsu ja soetab näiteks elektrilise kütteseadme, on see tema enda mure maksta ka kõrgustesse tõusvad elektriarved.
Ja tarbijail pole justkui midagi nõuda.
Omal ajal kehtestatud kaugküttepiirkonnad olid justkui mõeldud ka soojatarbija kaitseks, kuid muutsid ka enamiku tiheasustatud linnades elavaid inimesi konkreetse soojatootja sundtarbijateks.
Ent selgub, et kuigi soojatootjal on kohustus varustada tarbijaid soojaga, pole mingeid sanktsioone, mis järgneksid, kui ta seda kohustust ei täida.
Need ülaltoodud näited, kus inimesed on jäänud vee ja soojata, kuigi maksavad korralikult, on ilmekad näited sellest, kui hapralt on tegelikult inimesed kaitstud kommunaalmonopolide eest.