Maavanema amet on oma aja ära elanud

Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Trükkides Google'i otsingumootorisse sõnapaari "politiseeritud maavanemad", saame 0,17 sekundi jooksul umbes 4360 tulemust, millest kohe esimesed on tuntud arvamusliidrite ja ühiskonnategelaste mureavaldused selle üle, kuidas maavanema amet hakkab ammenduma ning avaliku ruumi politiseerimine hirmutab ühiskonda.

Märkimist väärib ka see, et juba 1998. aastal kirjutas ühenduse Res Publica toonane peasekretär Tõnis Kons maavanema institutsiooni mittevajalikkusest. Praegune Reformierakonna ja IRLi valitsuskoalitsioon ei taha aga poole sõnagagi kuulda sellest, et maavanemad ei tohiks (kohalikel) valimistel kandideerida. Veelgi vähem tahetakse kuulda maavanemate institutsiooni kaotamisest.

Tõenäoliselt ei osatud maavanema rolli kohalike valimiste kontekstis õigesti hinnata enne Toomas Kivimäe suurt häälesaaki 2009. aasta kohalikel valimistel Pärnu linnas. Täpsuse huvides on aga paslik meenutada, et Kivimägi sai ametisse tänu sellele, et vaid nädal pärast toonaseid valimisi võeti riigikogus vastu seadusmuudatus, mille kohaselt võib omavalitsuse üle järelevalvet teinud riigiametnik asuda tööle kohalikus omavalitsuses, sh näiteks vallavanema või linnapeana.

Toona märgiti peamiseks põhjuseks, et inimesel tekivad riigiasutuses töötamise ajal järelevalvet tehes piisavalt suured kogemused, mis tuleksid omavalitsusele igati kasuks. Samas kehtib aga endiselt seadus, mis keelab maavanemal olla seadusandliku organi - valla- või linnavolikogu liige.

See on oluline erinevus võrreldes näiteks riigikogu liikme või ministriga, kelle volikogu liikme mandaat mõneks ajaks peatatakse ning kel on võimalik volikokku naasta. Seega on maavanemate kandideerimise puhul tegemist täiesti teadliku valija eksitamisega, sest seadus ei jäta neile mingit võimalust tööle asuda valla- või linnavolikogus.

Veelgi enam, huvide konflikt võib seisneda olukorras, kus maavanem kandideerib enda järelevalve all oleva linna või valla volikokku selle erakonna nimekirjas, kes seda linna või valda juhib. Samuti on probleemne olukord, kus volikokku valitud maavanem loobub mandaadist, aga talle antud häälte abil pääseb volikogu ja omavalitsust juhtima tema erakonna nimekiri.

Maavanemate politiseerimine on olnud Reformierakonna ja IRLi jaoks kahtlemata tulus tegevus, sest nii tekitatakse igas maakonnas juurde administratiivset ressurssi maavalitsuste näol. Maavalitsustest on saanud valitsuserakondade sildita parteikontorid, mille eest aga neil sentigi ise maksta ei tule.

Ollakse jõudnud ka sellesse punkti, kus maakonna huvidega arvestamist enam isegi ei püüta näidata - kurioosseim näide on Lääne maavanem, reformierakondlane Innar Mäesalu, kes tunnistas avalikult, et peamine põhjus selle ametikoha vastuvõtmiseks on, et ta ootas Võru maavanema ametit, aga see läks kahjuks IRLile ära. Kuid seaduses annab maavanemale kohustuse "olla riigi kõrgeim ametnik, kes esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest...".

Loomulikult on maavanema amet suurepäraseks võimaluseks tegelda oma koduerakonna tugevdamisega, mida ka häbenemata kasutatakse. Sealjuures tekib väga küsitav olukord maavanema-omavalitsusjuhtide vahekorras: kui maavanem kutsub valla- või linnajuhti oma erakonda, kas siis on tollel mõistlik sellest ära öelda, teades et tal maavanem teeb tema tegevuse üle kontrolli? Taas kord oht huvide konflikti tekkeks.

Kes peaks hindama, milline osa maavanema tööst enne valimisi kvalifitseerub valimiskampaania alla? Pole ju sisuliselt võimalik jälgida, et maavanem oma tööajast erakonna valimisplatvormi ei kirjutaks või omavalitsusjuhtidele oma parteilisest kuuluvusest lähtuvalt erisusi ei teeks. Sama lugu on maavanema ajakirjandusliku tegevusega - artikkel ajalehes võib rääkida riiklikult tähtsast küsimusest, kuid valijale jääb meelde tema nimi, mis on ka näha hiljem valimiskabiini seinal. Ja seal pole märget, et tema volikokku tööle asumist keelab seadus.

Keskerakonna fraktsioon on riigikogus korduvalt tõstatanud maavanemate politiseerimisega seotud küsimusi ja teinud ka vabariigi valitsusele ettepaneku töötada välja õiguslikud alused maavalitsuse ümberkorraldamiseks ja maavanema institutsiooni lõpetamiseks. Selle arvel oleks võimalik tasakaalustada valdkondlikku ja territoriaalset juhtimist ning suurendada omavalitsusliitude mõju.

Väga hästi iseloomustab praegust olukorda asjaolu, et maavalitsused ja maavanemad töötavad 1996. aasta seaduse alusel, kuid sisuliselt on nende ülesanded ja roll aja jooksul oluliselt muutunud. Reformierakonna ja IRLi valitsuse poliitika on tegelnud riigiasjade tsentraliseerimisega, mistõttu on koondunud ka rahaline ressurss ja otsustusõigus ministeeriumide kätte. Maavalitsustele on jäänud vaid ülesandeks seda ressurssi vahendada, kuid mitte enam selle üle otsustada.

Eesti maksumaksjal pole mõistlik pidada üleval politiseerituid maavanemaid, kes tegelevad pidevalt oma valimiskampaaniatega ning ajavad erakonna asju. Maavanemad on oma kunagisest väärikast maakonna esindaja ja kaitsja rollist taandatud valitsuserakondade keskbüroo töötajateks, kes saavad vastutasuks ühtlasi kasutada oma ametikohta kui hüppelauda riigikokku.

Vähem radikaalne võimalus oleks muidugi taastada seadussäte, mis ei lubanud kohaliku omavalitsuse üle järelevalvet teinud ametnikul sedasama omavalitsust juhtima minna. Arvestades aga meie ühiskonna politiseerituse taset, on tõenäoliselt siiski kõige mõistlikum alustada maavalitsuste ümberkujundamist ning anda rohkem otsustusõigust omavalitsusliitudele. Omavalitsusliidud suudavad tõepoolest vahemeesteta maakonna arengu korraldamisega hakkama saada.