Mida teha madala valimisaktiivsusega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Valimisaktiivsus oli ka neil kohalikel valimistel Ida-Virumaal riigi üks madalamaid - pärast Saaremaad tagant teine (51,12%). 2009. aastal oli see veel üle 7 protsendi kõrgem. Ka kogu riigis tervikuna langes osalusprotsent umbes 3 protsendi võrra.
Madal valimisaktiivsus on probleemiks ka mujal demokraatliku riigikorraldusega maades. Ühed ütlevad, et selle põhjuseks on asjaolu, et inimesed on eluga rahul, teised jällegi, et valijad ei usu, et nende hääl midagi muudab, kolmandad aga peavad põhjuseks inimeste kaugenemise poliitikast ning huvist demokraatlike väärtuste vastu.
Eks eri valijagruppide seas ongi põhjused erisugused, ent õigus on ka nendel, kes ütlevad, et väga madala valimisaktiivsuse puhul on ohtu seatud esindusdemokraatia. Kas saab keegi öelda, et ta esindab rahva enamuse tahet, kui valimas on käinud näiteks alla poole valijatest?
Mõned Euroopa riigid, nagu näiteks Belgia, Luksemburg ja Šveits, on teinud valimistel osalemise kohustuslikuks. Nii nagu meil on näiteks riigi huvides inimestele kohustuslik maksude maksmine ja kehtib kohustuslik kaitseväeteenistus. Ent siin on muidugi tugevad vastuargumendid neil, kes paneks kahtluse alla selle vastavuse demokraatia põhimõtetega.
Me mäletame, kuidas riik aastaid tagasi korraldas kampaaniaid, et tõsta valimisaktiivsust. Viimastel aegadel seda enam tehtud pole. Aga ehk oleks siiski mõistlik inimestele aeg-ajalt selgitada, miks on valimistel osalemine ka neile endile kasulik ja vajalik?