Alusmüür lasteaiast

Vene laps eesti koolis pole vähemalt Ida-Virumaal mingi harv nähtus, vaid argipäev juba aastaid. Enamasti selline, mis valmistab peavalu vene lastele endile, nende eestlastest klassikaaslastele, lastevanematele ja eelkõige õpetajatele. Erinev eesti keele tase võtab tundides kõvasti hoogu maha ja võib halvemal juhul tõmmata alla kõigi õppeedukust.

Sest keeleline mahajäämus on ainult üks paljudest hariduslikest erivajadustest. Lisaks on klassis hüperaktiivsed lapsed ja need, kes on keskmisest aeglasemad või andekamad. Kõik nad nõuavad eritähelepanu ja lõpuks ollakse sealmaal, kus teadmiste jagamise ning kinnistamisega ei jõutagi tegelda.

Valestart algab juba sellest, et eesti ja vene lapsed valmistuvad lasteaias kooliks üheskoos. Enamasti puuduvad eraldi õpetamiseks nii raha kui inimesed. Või tahtmine.

Selles mõttes väärib kiitust Kohtla-Nõmme kool, kus vene emakeelega lasteaiamudilasi aidatakse järele eraldi eesti keele tundidega. Kaks tundi nädalas võib küll olla ebapiisav, aga parem kui mitte midagi. Olukorras, kus järgmisel aastal kooli tulevast kümnest lapsest on pooled vene peredest, on see loogiline samm. Praktika, mida võiksid kaaluda teisedki eestikeelsed lasteaiad, mis pole enam ammu eesti-, vaid kakskeelsed.

Selles pole midagi halba, kui vene pere otsustab eesti õppekeelega kooli kasuks. Lihtsalt tuleb ehitada korralik alusmüür ja see peaks algama juba lasteaias.