Oru uus kriis

Ilma et me midagi sellist kellelegi sooviks, aga puhtalt mõttemängu tasemel tuleb pähe küsimus: huvitav, millised ressursid läheksid käiku ja kui palju päevi või nädalaid kuluks lahenduste leidmiseks, kui näiteks keskkonnaminister Keit Rosimannus-Pentuse või riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Erki Noole kodupaiga joogiveest avastataks, et see sisaldab inimese tervisele ohtlikus koguses benseeni ja fenoole?

Või kui kiiresti hakkaksid tegutsema Tallinna linnavõimud, kui  Pirita elanikud peaksid igapäevaseks tarbimiseks vajalikku vett vedama käe otsas tänava pealt seisvatest tsisternidest?

Pealinnast 175 kilomeetrit eemal väikeses Oru linnaosas kestab aga juba ligemale kuu aega olukord, kus kahel tuhandel inimesel pole võimalik kraanivett kasutada. Ühelt poolt on hea, et hiljuti linnaosa veemajanduse üle võtnud Järve Biopuhastus veereostuse avastas. Kuigi Oru inimesed on juba palju aastaid kurtnud, et joogivesi haiseb ja on kõrvalmaitsega, ei olnud Kohtla-Järve linnavõimud siiani mingit lahendust leidnud ega ka põhjust otsinud.

Hull on aga see teadmatus, kui pikka aega ja kui tugevasti on rikutud vesi sealsete inimeste tervisele kahju teinud.

1996. aastal Oru turbakombinaadi pankroti tõttu sotsiaalse  krahhi üle elanud linnaosas on praegu taas kriisiolukord. Seekord on see seotud inimeste kõige kallima vara tervisega.

Hea, et Järve Biopuhastus püüab teha kõik endast oleneva, et olukorrale lahendusi leida. Aga selleks peab riik osutama neile kiiresti märksa suuremat abi.