Piinlik juhtum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui räägitakse varguste avastamisest, on politsei kogu aeg kinnitanud, et kõiki varavastaseid kuritegusid uuritakse ning tehakse kõik vajalikud toimingud kurjategijate leidmiseks. Tänases Põhjarannikus kirjeldatud kaasus on muidugi üksik juhtum, kuid näitab ilmekalt suhtumist selliste varguste avastamisse. Kuigi loos on olemas asitõendid, kirjutab uurija määruses, et neid pole, kuigi on olemas tunnistaja, siis uurimise käigus temalt ütlusi ei võetud ning tagatipuks satub menetluse lõpetamise määrusesse hoopis teise kuriteo kirjeldus.
Kindlasti on varguse ohvriks langenud inimeste seas neid, kel isiklikke kogemusi sellest, kuidas nende asju on politseis "uuritud". Kuidas nad on kirjutanud avalduse ehk kuriteoteate, kuidas uurija on nad pärast seda tööajal välja kutsunud, et sama jutt, mis on korra juba paberile pandud, veel kord üle korrata, ning kuidas nad on saanud lõpuks kriminaalasja lõpetamise määruse, mida loetud tundega, et sisuliselt pole asjaga keegi tegelnud.
Ega siin saagi politseid süüdistada, sest kuigi politsei pole kunagi tunnistanud, et nn pisivargustega ei tegelda, on siiski mööndud ressursipuudust. Ja et eelisjärjekorras on vargustest raskemad kuriteod.
Aga see pole siiski õigustus kriminaalmenetluse imiteerimisele ka esmapilgul väikeste kuritegude uurimisel. Sellega antakse vale signaal nii ohvrile, kurjategijale kui ühiskonnale tervikuna.