Õppetund mõlemale osapoolele

Kohtla-Järvel puhkenud tüli seoses Vironia ristmiku rekonstrueerimisega on tüüpiline lugu sellest, kuidas idee poolest avalikud detailplaneeringute arutelud sisuliselt seda pahatihti ei ole.

Ühelt poolt on tegu õppetunniga ristmiku läheduses elavatele inimestele. Sõnum on lihtne. Silmad ja kõrvad tuleb pidevalt lahti hoida, et olla kursis kodulinnas toimuvaga. Selleks on kasulik jälgida kohalikku meediat ja visata aeg-ajalt pilk peale ka linnavalitsuse kodulehele internetis.

Sellisel juhul ei saa kuidagi tulla üllatusena, et ühel hetkel ilmuvad nagu välk selgest taevast kopad ja alustavad otse akende all ulatuslikke ehitustöid, millest keegi pole kuulnud.

Samas peaks aga ka linnavalitsus mõtlema selle üle, miks väga sageli ei tehta planeeringutele ühtegi ettepanekut ja avalikele aruteludele ei tule kohale ühtegi inimest. Planeeringute tellijatele ja ametnikele on see mugav olukord. Mida vähem tähelepanu ja huvi ning küsimusi, seda kiiremini ja lihtsamalt saab need menetletud. Formaalselt saavad kõik reeglid ju täidetud ja tagantjärele, kui tähtajad on möödas, pole kellelgi enam midagi nõuda.

Üks põhjus, miks huvi on väike (see ei puuduta sugugi vaid Kohtla-Järvet), on kindlasti ka selles, et planeeringuteadete sõnastus ja vorm on sageli sellised, kus neil, kes pole selle valdkonna asjatundjad, on väga raske aru saada, millega on tegu.

Siinkohal peaks linnavõimud iga teate puhul inimlikus keeles kas või nelja-viie lausega lahti seletama, mida on plaanis teha, ning ärgitama inimesi kaasa mõtlema ja osalema. See hoiaks paljud hilisemad arusaamatused ära.