JUHTKIRI: Erakordsed kriminaalasjad

Aastatega on Estonia kaevanduses tehnoloogia nüüdisaegsemaks muutunud, kuid moodsate masinate kasutuselevõtt pole siiski riske olematuks teinud. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Selle kuu keskel algab Viru maakohtus viimase aasta jooksul juba teine kohtuprotsess, mis käsitleb Estonia kaevanduses toimunud inimese hukkumisega seotud õnnetust.

Mullu suve hakul arutas kohus nelja aasta tagust juhtumit, kus tundmatu ja tuvastamata mürkgaasi mõjul said maa all surma kaks kogenud kaevurit. Praeguseks on nii maa- kui ka ringkonnakohus selles asjas kõik süüdistatavad õigeks mõistnud, leides, et pole siiski kindlaks tehtud, kuidas ja mis põhjusel täpselt mehed hukkusid, ning oletustele ei saa süüdistust rajada.

13. mail algab aga kohtulugu, mis käsitleb juba pea viis aastat tagasi toimunud õnnetust, kus kaevanduse allmaatöötaja jäi kopplaaduri ette ning hukkus. 

Tegelikult on need olemuselt täiesti erisugused juhtumid. Kui esimese puhul oli tõepoolest oluline osa süüdistusest rajatud kaudsetele tõenditele, siis teisel juhul oli kogu faktoloogia enam-vähem kohe selge ning ei puudunud ka tunnistajad.

Asi, mis neid kahte lugu ühendab, on see, et mõlema tööõnnetuse puhul püüab prokuratuur võtta nii vastutavaid töötajaid kui ka kaevandusettevõtet  kriminaalvastutusele. Varasemate tööõnnetuste puhul kaevandustes pole seda olnud. Uurimine on küll toimunud ning tööandja vigugi leitud, aga kõik on piirdunud ehk ettekirjutuselaadsete paberite ja lähedastele hüvitise maksmisega. 

Selge see, et raskete vigastuste või surmaga lõppenud tööõnnetuste korral peab keegi vastutama. Kõige tähtsam pole, kas nendes kriminaalasjades lõpuks keegi süüdi jääb ja kui ränga karistuse saab, vaid see, kas need suudavad panna tööandjat kaevanduses varitsevaid riske veelgi minimeerima.