13 senti odavam õllepudel ei pidurdada ääremaastumist

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ei neljarealisi maanteid, ei maakondades ettevõtlusega tegelemist innustavaid samme, ei mingit konkreetsust piirkondlikes programmides - praegune võimuliit pole esimeste kuudega andnud vähimatki märki, et neil oleks pakkuda lahendusi Eesti ääremaastumise pidurdamiseks.  

Kui Eesti keskmine valimisaktiivsus oli 37,6 protsenti ja tipus olid Tallinn ja Tartu, kus palgad kõrgemad ja kinnisvara kallim, siis selle pingerea alumisse osasse jäid Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa ja eriti selgelt 24,3 protsendiga eristunud Ida-Virumaa. Ehk just need maakonnad, kus ääremaastumine juba palju aastaid kõige rohkem kõneainet on andnud. 

Ida-Virumaa madalat valimisaktiivsust võimendab lisaks paljude seniste Keskerakonna valijate peataolek. Nüüd, kus Edgar Savisaart enam nimekirjas pole  ja Yana Toom ei mõju enam nii värskelt nagu neli-viis aastat tagasi ning Jüri Ratas lööb käed Helmete perekonnaga, kelle retoorika kahvatub sama valijaskonna poolt  varem isamaalitšikuteks sildistatud valitsuserakonna kõrval, on nõutus ootuspärane. 

Katsega alandada 13 sendi võrra pooleliitrise õllepudeli hinda elu ääremaadel paremaks ei muuda, nagu pole suutnud seda teha ka tasuta ühistransport.

Selle loogiliseks väljenduseks ongi valimistel passimine. Ilus on mõelda, et sellises olukorras avaneb Ida-Virumaal rohkem võimalusi ka teiste erakondade jaoks. Et need narvalased ja kohtlajärvelased, kes varem hääletasid üsna üksmeelselt  Keskerakonna poolt, on nüüd avastanud endas sotsiaaldemokraatliku või reformierakondliku liberaalse maailmavaate ja annavad oma hääle nende poolt.

Tühjagi. Suurem osa neist jätab üldse hääletamata, nagu on näidanud mitmed valimised järjest. Neid ei huvita ega puuduta see, mis Eesti poliitikas toimub, sest ükski erakond pole suutnud tekitada neis usaldust. Kui valimised läbi, siis ei huvita ka erakondi eriti palju see, kuidas nende inimeste poolehoidu võita. Aga see ei takista ketramast juttu ühiskonna sidususe tähtsusest.  

Kõige mõjusamaks viisiks taastada nii Ida-Virumaa kui ka Kagu-Eesti inimeste huvi Eesti poliitika vastu oleksid keskvõimu selged ja arusaadavad sammud nende piirkondade elujärje parandamiseks. 

Praegused võimuerakonnad on saanud hulga hääli nendest piirkondadest ja inimestelt, kes pole oma praeguse elujärjega rahul. Seda ootuspärasem on, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa kolmikliit pakub sellele sihtrühmale välja tugevad lahendused. 

Kahjuks jäi selle poolest praeguse võimuliidu koalitsioonilepe üldsõnaliseks. Eelmisel nädalal avalikustatud riigieelarve strateegia ehk võimuerakondade kokkulepe, millised on riigi suuremad kulutused eelseisvatel aastatel, ei sisalda samuti olulisi muutusi kaasa toovaid ideid.

Regionaalpoliitika programmi eesmärgi sõnastusega ei ole põhjust vaielda: "Inimestel on igas toimepiirkonnas kättesaadavad tasuvad töökohad, kvaliteetsed teenused ja mitmekülgseid tegevusi võimaldav meeldiv elukeskkond." Aga mida selle saavutamiseks võimuliit teha plaanib, välja ei tule.   

Katsega alandada 13 sendi võrra pooleliitrise õllepudeli hinda elu ääremaadel paremaks ei muuda, nagu pole suutnud seda teha ka tasuta ühistransport. Ka Ida-Viru programmi ligemale nelja  ja Kagu-Eesti programmi ligemale ühe miljoni euroga aastas murrangulist pööret korda ei saada. 

Eriti arvestades näiteks seda, et põlevkivienergeetika planeeritust varasema kollapsi tõttu on Ida-Virumaal olukord muutumas süngeks. See on piirkonna kõige tugevam majandusharu, mis on aidanud piirkonna keskmist elujärge ülal hoida. Kui 1500-2000 euroste palkadega kaevurite ja energeetiku töökohad kaovad, siis mõjutab see tuhandeid peresid, aga ka kogu maakonna ärisid. Selleks on riigivõim valmistunud justkui juba 15 aastat, aga kui häda käes, siis räägivad ministrid taas pikajalistest lahendustest.

Peaaegu kõigi erakondade valimiste eel kõva häälega väljahüütud neljarealiste maanteede rajamist riigieelarve strateegiast vastu ei vaata. Sageli juhtub valimislubaduste täitmisega nõnda, et koalitsioonis näidatakse näpuga partneri poole, et küll teeksime, aga üks osapool pole nõus. Nüüd on kõik nõus, aga hiiglaslikud lubadused kipuvad sulama reaalsete võimaluste müüri ääres. Matemaatika reeglid ei ole sama painduvast polümeerist nagu valimislubadused. 

Head teed Eestimaa eri otstesse, eelduste loomine töökohtade loomiseks ning tugevad koolid ja hea elukeskkond on need põhilised tegurid, mis hoiaksid elu ka mujal peale Tallinna ja Tartu. Sellepärast peaksid selle eest riigikogus  müürina seisma maakondadest valitud saadikud. Praegu on nad seal veel enamuses. Järgmises koosseisus ei pruugi enam olla.