Selle nädala kolmapäeval kukutati Lüganuse vallavalitsus. See sai võimalikuks tänu sellele, et üks valitsusliidu liige Keskerakond pööras senistele partneritele selja ning asus opositsioonijõududega plaani pidama. Alates 2017. aasta sügisel toimunud valimistest polnud see esimene võimupööre ühinenud Lüganuse vallas. Ja kardetavasti ei jää viimaseks, sest volikogus on palju killustunud jõude.
JUHTKIRI: Poliitiline rahuldamatus
Teine suur ebastabiilsuse kants on muidugi Jõhvi, kus vihane poliitiline võitlus käib juba aastast 2005, kui tandrile tuli kohalik oligarh Nikolai Ossipenko. Mõned aastad oli rahulik, kui toonane vallavanem Tauno Võhmar suutis olukorda kontrolli all hoida. Ent lõpuks mindi omavahel tülli, kuna Võhmarit kahtlustati salasobingus Ossipenkoga. Võhmar lahkus solvunult Alutaguse valla etteotsa ning temast jäi maha üsna habras olukord, kus umbusaldamised muutusid juba rutiiniks.
Loodeti, et olukorra rahustavad maha 2017. aasta valimised, ent tundub, et nii ebastabiilset volikogu koosseisu kui praegu pole Jõhvil veel olnud. Jõhvi volikogus on tekkinud mingi püsiv rahulolematuse sündroom. Kui opositsioon pole rahul koalitsiooniga või vastupidi, on asi selge. Ent juba mitmendat korda näeme olukorda, kus pinged tekivad koalitsiooni enda sees. Kui aasta tagasi otsustati toonase võimuliidu poolt välja vahetada vallavanem Naumkin, siis nüüdne võim otsustas üle parda visata abivallavanem Viktoria Tsventarnaja.
Kui hääletamistulemusi vaadata, võib tunduda, et Jõhvi võimuliit on kindel ja kõigutamatu. Kuid on sealgi rahulolematust, mis ehk mõneti varjatud, ent külvab siiski võimulolijate sekka närvilisust. Ja on ka põhjust, sest ülekaal opositsiooniga võrreldes pole sugugi üliveenev.
Habras jõudude vahekord ongi põhjuseks, miks nii Lüganusel kui Jõhvis on võim arengu asemel keskendunud oma tooli valvamisele. Võib positiivsel toonil öelda, et see ongi demokraatia, kuid saab ka nentida, et tegemist on valla arengut pärssiva demokraatia varjupoolega.