/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/09/23/12588761t1ha104.jpg)
Esmaspäeval sai Narva koos sügise algusega järjekordselt sügispealinna tiitli. Meie maakonna suurimal linnal on au olla Eesti üks neljast aastaajapealinnast. See võiks ju olla tugev platvorm, et seda tiitlit enda reklaamimiseks ära kasutada. Narvaga võrreldes on kõigil ülejäänud Eesti aastaajapealinnadel oma tugevad märgid olemas.
Ei hakka ju keegi küsimagi, miks suvepealinn Pärnu seda tiitlit kannab. See linn lihtsalt kubiseb suviti turistidest, kõiksugu üritustest ning erakordsest suvemelust. Ka väike Otepää ei lase endalt küsida, miks on ta talvepealinn − tegu on Eesti suurima talispordikeskusega kõigi oma sinna juurde kuuluvate võimalustega. Tillukesel aedlinnal Türil pole lihtne kanda pealinna tiitlit, kuid õigustuse selleks annab suur ja populaarne kevadlaat.
Aga milles seisneb Narva sügispealinna identiteet? Peale selle, et linna üks suuremaid tänavaid kannab kuulsa poeedi Aleksandr Puškini − kelle lemmikaastaaeg teatavasti sügis oli − nime. Jah, eks Narvaski korraldatakse sügisperioodil üht-teist. Aga mis on see miski, mille järgi ülejäänud Eesti teda sügispealinnana identifitseerib?
Narva linna probleem on olnud suletus ning see on aastaid avaldunud ka linna juhtimises. On kultiveeritud sellist mõtteviisi: meie peame siin oma asja ajama ja need, kes siia mujalt toimetama tulevad, on kahtlased. Olgu selle suhtumise näiteks siis Narva kolledži või Vaba Lava rajamine. Olgem ausad, ka linna suurim tunnusüritus − Narva energiajooks − on algatatud väljastpoolt linna. Nagu ka hiljuti lõppenud festival "Station Narva". Aga mis on ikkagi Narva enda märk selles sügispealinna agendas?