/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/11/11/12732282t1hfbdb.jpg)
Energeetikast on sel aastal tulnud üks suur hea uudis. Tänu enamiku põlevkiviplokkide sundseiskamisele paiskab Eesti süsinikdioksiidi taevasse umbes viis miljonit tonni vähem kui mullu. Nõnda on Eesti kümme aastat enne tähtaega täitmas riiklikku eesmärki vähendada heitmeid 1990. aastaga võrreldes 70 protsendi võrra.
Asjakohane on küsida, millise auhinna Eesti sellise tubliduse eest saab. Niisuguse äkkspurdi negatiivsed kõrvalmõjud avalduvad järjepanu üsna valusalt. Ida-Virumaal kaob selle tagajärjel üle tuhande töökoha. Kohalike omavalitsuste tulud kuivavad kokku nii ressursimaksu kui ka tulumaksu vähenemise tõttu. Maksutulusid kaotab ka riik. Aastast aastasse riigile prisket dividenditulu toonud Eesti Energia sai tänavu kolmandas kvartalis ligi 10 miljonit eurot kahjumit. Kui varem on Eesti olnud elektri eksportija, siis alates tänavusest veebruarist importija.
Üks leevendusmeetmeid, mida Euroopa Liidus kavandatakse, on niinimetatud söeplatvorm. Lihtsustatult öeldes on see üks loodav rahapada või ka preemiafond, mis on mõeldud nendele riikidele, kes fossiilsete kütuse kasutamisest taanduvad, et selle arvel ravida selle protsessiga kaasnevaid sotsiaalmajanduslikke tõbesid.
Eestil ja iseäranis Ida-Virumaal peaks tänu oma heitmete vähendamise plaani varajasele täitmisele olema õigus sealt päris suurele tükile. Eesti poliitikutel ja ametnikel nii kodumaal kui Euroopa parlamendis ja komisjonis tuleb vaeva näha, et sellest "söeplatvormist" võimalikult suur osa võimalikult kiiresti sihtpunkti ehk Ida-Virumaale siinse elu arendamiseks kohale jõuaks.