Milline on elu Ida-Virumaal 2035. aastal?

Endine Aidu karjäär on Ida-Virumaal üks ere näide selle kohta, kuidas pärast põlevkivi kaevandamise lõpetamist püütakse leida paigale uut elu. Sinna on loomisel mitmekülgseid seiklemisvõimalusi pakkuv Aidu veekeskus, ent selle plaani elluviimiseks kulub veel aastaid. 2018. aasta suvel oli Aidu üheks kohaks, kus toimus Ida-Virumaa huvitavaid paiku tutvustanud aktsioon "Ida-Virumaa tantsib", millest valmis ka videoklipp.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti on liiga väike, et maailma muuta. Küll saame paratamatute muutustega kohaneda ja mõningaid protsesse tundes ja eest vedades nende kasutuselevõttu tagant tõugata. Aga millele keskenduda ja kus suunas liikuda? Ja kas pole ohtu eksida? Vaja oleks aimata muutuste suunda ja eeldatavat mõju. Et muutuvast keskkonnast innovaatorina kasu saada, tuleb omakorda ühiskonna hoiakuid ja reegleid uute olude tarvis kohandada.

Tulevikuvõimaluste hindamisel on abiks stsenaariumid, mis lubavad hinnata valikute mõju, tehtavate otsuste ja rakendatavate poliitikate sobivust ja töökindlust. Stsenaariumid on üksteisest selgelt eristuvad, sisemise loogika ja põhjendusega tulevikulood, need ei ole prognoosid või ka seni toimunud arengute pikendused tulevikku. Stsenaariumid valmistavad otsustajaid − aga ka ettevõtjaid ja elanikkonda − võimalikeks muutusteks ette, avardavad maailmapilti ja loovad seoseid esmapilgul väheoluliste protsessidega, mis võivad saada ajas märksa olulisemateks. Hea stsenaariumi mõõdupuu ei ole selle täpsus, vaid usutavus loo jutustamisel tänapäevast tulevikku, sisemine kooskõla ning kasulikkus otsuste tegemisel.

Stsenaariumimeetodit on kasutatud 1950. aastate algusest, mil seda rakendas USA mõttekoda RAND, sealt edasi võtsid selle kasutusele juba paljud ettevõtted ja valitsused. 

Kahe võtmeteguri äärmustes joonistati välja neli seisundistsenaariumi.

"Suur-Tallinna" stsenaarium Ida-Virule midagi head ei tõota 

FOTO: Rasmus Jurkatam

"Suur-Tallinn" on 2000ndatel alanud neoliberaalne jätkustsenaarium, mis panustab globaalse ja ELi raha sissevoolule, naudib idufirmade teket ning neelab ja adapteerib kiirendatud tempos uusi tehnoloogilisi lahendusi. Uued tehnoloogiad on jätkuvalt kallid ja nõuavad erioskusi ning need võetakse esmalt kasutusele keskustes.

Tehnoloogia- ja teadmistepõhine majandus koondub Harjumaale ja veidi ka Tartu ümbrusse. Tarbimimispidu Harjus jätkub: elu on ju hea, mugavusteenused ja meelelahutus lähevad hästi kaubaks, aga raha sealt välja ei jõua ja muu Eesti rahvuspargistumine jätkub.

Ääremaakonnad tühjenevad: muutuvad maardlateks ja suvilapiirkondadeks, kus paikneb lihtsam töö ning kus saavad hakkama vaid ettevõtjad/ettevõtlikud. Harjukate rahulolu rikuvad samas üha kõrgemad kinnisvarahinnad, ummikud ja kasvav immigratsioon. Kitsaks läheb.

Ida-Virumaal selle stsenaariumi järgi elu väga ilus ei ole. Ehkki ka siin tuleb puhkemajandust juurde, jätkub tööstuse ja energeetika taandumine, nagu ka elanike väljaränne. Ida-Virumaa vananeb maakondadest kõige kiiremini. Kaevandustasudest ja tööjõumaksudest ilma jäänud vaesunud omavalitsused püüavad kooli- ja lasteaiahooneid ümber sättida vanadekodudeks. Et haiglatesse ja hooldusasutustesse kohapealt töötajaid leida ei ole, siis on tagajärjeks Eesti riigi ponnistustest hoolimata taasvenestuv tervishoiu- ja hooldussüsteem. Piirkonnast lahkuvad viimasedki haritud Eesti pered ja riigigümnaasiumid muudetakse jälle kakskeelseks; vältimaks rahutusi ja hoidmaks häid suhteid Venemaaga, antakse piirkonnale eristaatus, millega keelenõudeid lõdvendatakse.

Milleks Eesti regionaalse majanduse stsenaariumid?

Suurlinnapiirkonnad on viimasel paarikümnel aastal paisunud peaaegu kõikjal maailmas: põhjuseks side- ja veondustehnoloogiate areng ja odavnemine, kaubanduspiirangute kaotamine ja üleilmastumine, millega raha ja ettevõtete juhtimine on üha enam koondunud, ning ikka veel odav nafta, mis lubab kaupu vedada ühest maailma otsast teise.

Kui 1950-60ndate riiklikes süsteemides valgus kasv keskusest ääremaale, siis globaliseerunud maailmas liigub suurfirmade raha ja tootmine odava töö maadesse, kus on loodud omakorda investoritele soodustused. Tagajärjeks on paljude (tööstus)piirkondade, näiteks USA kirdeosa, Detroiti või siis meil Ida-Virumaa majanduslik stagneerumine.

Kui liberaalse majandusmudeli pooldajad lootsid, et regionaalsed erisused on ajutised ja jõukuse kasvades kaovad − nii nagu see oli  1960ndatel −, siis praegu enamikus lääneriikides keskuse ja ääremaa erisused kasvavad. Sealjuures ebaühtlane regionaalareng ja ääremaastumine pigem võimendub, kusjuures ELi regionaalarengu tasakaalustamiseks loodud ühtsuspoliitika on riigisiseseid erisusi pigem kasvatanud.

Kahanevad piirkonnad ei ole leidnud endale ''uues majanduses'' kohta: seal on kõrgem tööpuudus, kehvemad teenused ja elatustase. Noored lahkuvad. Mahajääjad tunnetavad, et riik ja senine poliitiline eliit on neid alt vedanud. See, et riigikogu andis analüütikutele ülesande tegelda regionaalse arenguga, näitab poliitilise huvi kasvu.

"Kasvukeskuste Eesti" stsenaariumis saab Ida-Viru kasutada oma tööstustraditsioone 

FOTO: Raul Mee

"Kasvukeskuste Eesti" aluseks on väikeettevõtetele uue võimaluse andev tehnoloogiline areng koos ülemaailmse ressursi- ja ennekõike energianappusega. Suurlinnades muutub elamine ühelt poolt kallimaks, aga puhta vee ja loodusvarade rikkal Eestil on pakkuda oma ääremaakondade inimestele nii tööd kui ka suurepärast elukeskkonda. Inimesed saavad lõpuks aru, et ilma uute farmide, tehaste ja kaevandusteta on vähe võimalusi majanduse ja heaolu kasvuks.

Üheks stsenaariumi eelduseks on ELi ja riiklike poliitikate poolt väikeettevõtluse ja sellekohaste tehnoloogiliste lahenduste soosimine, nii nagu ka teadmustaristu üleriigiline kättesaadavus: sealhulgas regionaalsed kolledžid ja kompetentsikeskused, mis tagavad ettevõtete toodete-teenuste innovatsiooni ja kõrgema lisandväärtuse. Eestis on tosinkond korralike teenuste ja dünaamilise tööturuga keskust.

Ida-Virumaa saab selles stsenaariumis kasutada ära tugevat tööstustraditsiooni ja kogunenud teadmust. Kõige kuumemaks teemaks on saanud mudakivi, millest toodetakse uusi akumetalle ja uue generatsiooni peamiselt Aasiasse rajatavate minituumajaamade kütusevardaid. Vaikselt kaevandatakse ja töödeldakse juba ka fosforiiti ning Aseri kanti on tulnud juurde ridamisi uusi keraamikatehaseid.

Põlevkivikaevandusvetest villitakse kohalikku Sanpellegrinoga peaaegu identse koostisega mineraalvett. Tuhast toodetakse ehitusplokke. Savist telliseid.

Põlevkivi ahju enam ei aeta ning põlevkivikeemiatoodang on märksa peenem kui varem ja vastab veel järk-järgult kasvavatele keskkonnanormidele.

Narva-Jõesuu rand on hotelle ja villasid täis ehitatud − Põhjala Riviera kaubamärk on tööle saadud.

Stsenaariumide tekkeloogika

Tuleviku maalimisel valis stsenaariumide eksperdigrupp kaks võtmetegurit. Esimene valik on lihtsustatult raha versus keskkond. Majanduse edasine käik sõltub üha rohkem jätkusuutlikkusest. Sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused, mille mõjusid juba kogeme.

Kas edaspidi valdavad majanduskasvule suunatud väärtused või tõusevad esile keskkonnahoiakud? Oluline on aga ka see, kas majandusmudel muutub keskkonnasäästlikumaks ELi reeglite ja sunniga (nagu praegu rohepesuks nimetatav biokütuselisandite nõue) võrdlemisi aeglases tempos või korraldatakse uus majandus säästlikumaks ümber uue põlvkonna eeskujul kiiresti. Roheliste populaarsus Lääne-Euroopas kasvab.

Noored, nagu Greta Thundberg, väljendavad oma vaateid üha rohkem ka tarbimisotsustega: valides teadlikult ökotooteid ja -teenuseid, eelistades taimetoitu, minimeerides jäätmeid ja sõites ühissõidukitega.

"Kliimamuutused kujutavad endast kõigi aegade kõige suuremat ja ulatuslikumat turutõrget." (Sir Nicholas Stern, endine Maailmapanga peaökonomist, 2006)

Teine muutuste võtmetegur on tehnoloogia: kas see soosib enam võrgustumist ja väiketootmist või on määravaks tegevusmaht. Tehnoloogia muutub märksa kiiremini ja ettearvamatult, näiteks nutifoni laialdaseks kasutuselevõtuks läks vaid mõni aasta. Mitmed uued tehnoloogiad − näiteks 3D-printimine ja tööstuse digimine laiemalt − võiksid soodustada väikeettevõtluse arengut. Paraku ei ole selge, millal need tulevad ja kui palju maksavad.

"Me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis." (Roy Amara, Ameerika Ühendriikide teadlane ja futuroloog)

Kindel on kliimamuutuse taltsutamiseks üha võimenduv keskkonnapoliitika, mis sunnib panustama rohetehnoloogiatele. See hakkab ilmselt oluliselt mõjutama regionaalarengut: tuulikud ja päiksejaamad ei mahu suurlinna, mistõttu energeetika saab ilmselt olema märksa hajutatum ja see mõjutab omakorda nii tootmise kui ka elanike paiknemist.

Elukohtade valikut hakkab mõjutama kõikjale ulatuv digi- ja võrgutehnoloogia: laienev osaaja- ja virtuaaltöö ning iseendale tööandjaks olemine lubab tegutseda sobival ajal ja sobivas kohas. Ihalus parema − ilusama, rahulikuma, loodusega kooskõlas oleva, aga ka odavama elukeskkonna järele hakkab tagant tõukama Euroopas-Ameerikas 1980ndatel toimunud ja viimasel kümnendil taas hoogustunud vastulinnastumist, kus pensioneeruvad, tööturul vaiksemalt võtvad või ka osalise koormusega vabakutselised põliselanikud kolivad suurlinnadest välja.  Kliimamuutuse ja arengumaade poliitilise ebastabiilsuse eest Euroopasse tulvav immigratsioon võimendab seda omakorda.

"Ökokapitalistliku Eestistsenaarium toob Ida-Virumaale tööle migrante

FOTO: Taaniel Malleus

"Ökokapitalistlik Eesti" sünnib jätkuvalt tsentraalse juhtimise ja kasvavate üleeuroopaliste keskkonnareeglite ruumipimedal rakendamisel. Formaaljuriidiliselt on Eesti üha ökoloogilisem. Meediast tulev rohepesu on rakendanud linnades elavad "kasulikud idioodid", kes elust maal palju ei tea, pseudoprobleemidega võitlema.

Elu juhivad aga Brüsseli normide kõrval tegelikult globaalsete suurvõimudega seotud ettevõtted, kelle esmane huvi on Eesti loodusressursid − viljakas maa, magevesi, puit, turvas jt maavarad − oma kontrolli alla saada. Maapiirkonnad kahanevad ning ainuke kasvav keskus on Tallinn, millele sekundeerib Ida-Virumaa, kuhu on lisandunud uute võõrtööliste elamukvartaleid.

Ida-Virumaal on tööstus harjumuspärane ja elanikud uutele tehastele vähem vastu kui mujal: kerkib juurde mitu kummi-, tuha-, prügitöötlemistehast. Narva elektrijaamades põletatakse statistikakaubanduse skeemide alusel suurtes kogustes kohalikku ja Venemaa puitu.

Et Euroopal läheb vaja energiat, väetisi ja akutooret, siis alustatakse forsseeritult fosforiidi ja mudakivi kaevandamist ja töötlemist. Ehkki Euroopa keskkonnanormid on karmimad kui eales enne, vastab majandustegevus neile ja investeeringud voolavad sisse. Rahvaarv kasvab taas suuresti idanaabrite ja ka Aasia taustaga oskustööliste arvelt.

Sõnumeid poliitikutele ja majandusjuhtidele 

Ida-Virumaa on "klassikaline" taanduv tööstuspiirkond, milliseid leiab Euroopast kümneid: iseloomulikud on keskkonnaprobleemid, vanadest tavadest lähtuvad ja uuendustele vastu seisvad sotsiaalsed ja haldusstruktuurid, mistõttu kapital sealt põgeneb.

Ise need piirkonnad enamasti kahanemisest välja ei tule, mistõttu riigid sekkuvad, rakendades restruktureerimiseks arendusprogramme. Ka Eesti riik on siia panustanud, ehkki seni veel mitte just kõige süsteemsemal moel.

Ida-Virumaa loomulikuks arengueeliseks on arvestatav tööstustöötajate olemasolu ja saadavus, asend kahe suure linnaregiooni vahel, raudtee ja sadam, kinnisvara odavus ja vabad energiavõimsused. Kitsakohaks on vähe raha, kehvapoolne maine, suurettevõtete juhtimine väljastpoolt, madal ettevõtlikkus ja kaugus lennujaamadest.

Ida-Viru visiooniseminaril 30. oktoobril arutati üsna laialt uue hõive võimalusi, kuid paneelis jäi ikka mulje, et põlevkivi oli, on ja jääb. Ei jää! Leppige sellega.

Selge, et üleöö ei saa kogu tööstust restruktureerida ja tark on uusi projekte finantseerida õlinõudluse jätkudes selle kasumi arvelt, ent 20-30 aasta pärast annavad siin tööd hoopis teised harud. Millised harud? See valik on juba teie teha. Ja ehk on siin stsenaariumist abi.

Muutusi tuleb alustada aga nüüd ja kohe. 

"Ökokogukondliku Eestistsenaarium meelitab Ida-Virumaale vanaduspõlve pidama

FOTO: Shutterstock

"Ökokogukondlik Eesti" teostub juhul, kui maailmas saavad valdavaks keskkonnaväärtused, mis suunavad ka majandusotsuseid: vähendatakse globaalset inimeste ja kaupade liikuvust, arendatakse mikroenergeetikat ja -tootmist ning levitatakse säästlikku kohalikku liikuvust ja tootmist võimaldavaid tehnoloogiaid.

Ökoloogilisus ja kohapõhisus saavad normiks, mistõttu ühiskonna juhtimine kandub hierarhiat pidi allapoole ja teoks saab 21. sajandi külaühiskonna mudel, kus põhitasand on küll kohalik, kuid kus teadmus levib ja võrgustamine toimub globaalselt.

Ida-Virumaa kogukondlik spetsiifika on suured datšade alad. Kui korteriühistutes on tihti üksteisele närvidele käimisest palju konflikte, siis külalaadsetel suvilaaladel toimib kogukondlik kokkuhoidmine ja leiab päris häid koostööd ja eestvedamise kaasusi, seda nii aedlinnades kui ka mere-, järve- ja jõekallastel kalanduses.

Tegelikult on Ida-Virumaal juba ajalooliselt ka palju rahvuspõhiseid linnaseltse, mille vananevad liikmed leiavad endale ühistegevusi suvilaaladel ning värbavad siis juurde Peterburist ja Tallinnast lisanduvat pensioneeruvat seltskonda. Suurlinnad on üha enam out ja uus mall on kolida isevarustavatesse kogukondlikesse kooslustesse.

Omaette kommuunideks kujunevad vanadekodud, mille juurde kujundatakse aiandid ja väiketootmised. Seda lisaks elektrijaamade ja tuulikuparkide juurde rajatud kasvuhoone- ja kalakasvatuskompleksidele.

Lennukikütuse maksustamine lõpetab Peterburi odava köögiviljaga varustamise Hollandist. Ida-Viru tööstusparkide ühendus tabab selle võimaluse ära ja saab Euroopast suured katmikalade ja kalakasvatuste investeeringud. Igal ööl stardib Peterburi poole köögiviljaekspress, mis varustab 100% elektritransporti kasutava logistilise skeemiga Peterburi turge ja supermarketeid Auvere ja Peipsi köögivilja ja värske kalaga.

Ida-Virumaa linnade ja datšade võrgustikust saab omamoodi Euroopa näidisala, kus nõukaaegsest kasinusest ja hädavajadusest tekkinud bartermajandusest saab uue ökoajastu linlik-maalise eluviisi standard.

Tagasi üles