Kas muinasjutt saab tõeks?

Kalle Grünthal, riigikogu liige, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

FOTO: Erakogu

Liitusin äsja riigikogu juurde loodud modernse tehnoloogia, energeetika ja teadusuuringute toetusrühmaga Tuleviku Eesti. Millised on selle müstilise nimega toetusrühma plaanid?

Teatavasti on Eesti koos teiste ELi riikidega sõlmimas Euroopa kliimaneutraalseks muutmiseks "rohelist kokkulepet". See tähendab energiasektori CO2-heite vähendamist, hoonete renoveerimist, puhtamate, odavamate ja tervislikumate transpordiviiside kasutuselevõttu ning tööstussektori innovatsiooni toetamist, et sellest saaks rohelise majanduse eeskuju ülejäänud maailmale. Kõik selle eesmärgi nimel, et Euroopa Liit oleks aastaks 2050 kliimaneutraalne.

Tehnoloogiad, mida soovitud eesmärgi saavutamiseks kasutatakse ja mida seni on avalikkusele tutvustatud, põhinevad taastuvenergial (tuul, vesi, päike), millega kaasnevad üleminek alternatiivkütusega töötavatele autodele (elekter, vesinik) ning neljanda põlvkonna tuumarektorite kasutuselevõtt, mis väidetavalt on saastevabad.

Kõik eelmärgitu kahvatub aga ühe eesti mehe mõttetöö vilja ees, mis meenutab rohkem muinasjuttu kuningast, kelle puudutusest kõik muutus kullaks, või siis ajaloost teada alkeemikute soov leida legendaarne "tarkade kivi", millel olevat võime baasmetallid kullaks muuta.

Katsetused on näidanud, et kolme tonni tahke põlevkivi töötlemise tulemusena on võimalik saada üks tonn sünteetilisi naftasaadusi.

Nüüd ja edaspidi jätan kõik nimed kirjutama, sest tema innovaatilist algatust on Eesti seadused ja bürokraatia kahjuks igatpidi takistanud. Lühidalt öeldes on mees suutnud leida lahenduse, kuidas energia tootmiseks on võimalik rakendada plasmareaktorit. Juhul, kui ma nüüd ei eksi, peaks reaktori tööpõhimõte tulenema kiirenditest saadud mikrolainete, elektri ja neutraalsete osakeste koostoimest, mis soojendavad vesiniku gaasi, mille tagajärjel muutub gaas plasmaks, mille kaudu saab võimalikuks energiaallikate tootmine. 

Kogu protsess toimib lühidalt järgnevalt. Reaktorisse sisestatakse mitte üle 10 cm diameetriga põlevkivi ja veeaur. Reaktoris töödeldakse ainet väga kõrgel temperatuuril (ca 10 000 K) väga kõrge voolupingega (ca 100 000 V) väga lühikese aja jooksul (nanosekundid). Reaktoris tõuseb rõhk mitme tuhande megapaskalini ning kavitatsiooni abil on tulemuseks olemasolevate molekulaarsidemete lõhkumine ning uute loomine. Eraldub gaas, mida saab kasutada elektri tootmiseks, ja eralduvad naftasaadused väävlisisaldusega alla 0,1%.

Katsetused on näidanud, et kolme tonni tahke põlevkivi töötlemise tulemusena on võimalik saada üks tonn sünteetilisi naftasaadusi, mille realiseerimise keskmine maailmaturu hind on 500 eurot tonn. Lisaks sellele, et generaatorisse suunatav gaas toodab piisavalt energiat kogu tsükli jaoks, jääb iga tonni töötlemisel üle (!) elektrienergiat väärtuses 1,67 eurot (hinnatasemel 50 eurot megavatt-tund).

Kogu protsess on CO2-neutraalne ning kahjulikke ühendeid keskkonda ei paisata. Arendamisel on tehnoloogiline lahendus, mis paiskab atmosfääri O3 ehk osooni, see tähendab, et protsess parandaks tootmisüksuse piirkonnas õhu kvaliteeti, mitte ei reostaks seda. Samuti ei teki keskkonnaohtlikke jäätmeid. Kõik jäätmed on taas- või korduskasutatavad tehnoloogilises lahenduses.

Lisan juurde, et katseseadet tootlikkusega 50 kilogrammi tunnis on juba ka katsepolügoonil esitletud.

Sisestati Kiviõli Keemiatööstusest pärit põlevkiviõli tüüp S1 väävlisisaldusega üle 0,75%. Väljundis oli aga põlevkiviõli, mille väävlisisaldus on alla 0,11%. Seadme tootlikkus 200 liitrit tunnis. Energiakulu ca 2 eurot ühe tonni kohta, kusjuures ka see protsess on CO2-neutraalne ning kahjulikke ühendeid keskkonda ei paisata.

See on vaid üks osa lähemast kirjeldusest ning vabandan juba ette võimalike ebatäpsuste pärast, sest ei ole ikkagi füüsik ega keemik. See pole aga veel kõik, analoogseid katseid tehti ka hakkpuiduga, mille tulemusena tekkis aine, mis oma omadustelt vastab tanklates müüdavale bensiinile oktaanarvuga 92. Lisaks eraldus protsessi käigus ka põlevat gaasi, mis oleks samuti kasutuskõlblik.

Seega on tegemist äärmiselt huvitavate produktidega, mis panid heas mõttes kukalt kratsima isegi laborandid-keemikud. Järgmisena analüüsitakse aineid aromaatika ja destillatsioonikarakteristika osas ning seejärel KN-koodi osas.

Et teema on täiesti uudne, näitab ka see, et  kui küsisin meie ELi  energiavoliniku Kadri Simsoni käest selgitust plasmareaktorite kohta, jäi ta piinlikult punastades vastuse võlgu.

Üks on aga selge: selle teemaga tuleb igal juhul liikuda edasi ning seega on toetusrühma tööks toetada ülalmärgitud tegevust selle propageerimise ja selgitustöö kaudu. Lähitulevikku on kavandatud ka selleteemalised konverentsid ning kohtumised riigikogus. Toetusgruppi kuuluvad seitse EKRE ja üks Keskerakonna riigikogu saadik.

Seega peaksid lahenduse leidma ka Ida-Virumaa kaevurite probleemid, sest meil ei ole vaja neile leida uusi töökohti, vaid nad peavad oma tööd endiselt jätkama. Senine suund − põlevkivi lihtsalt ahju ajada − on võrreldav raha põletamisega samas mahus. Eesmärk peaks olema saada põlevkivist kätte kõik selle olulised komponendid. Samuti peaks uue tehnoloogia rakendamine parandama ka metsaomanike olukorda, kui kinnistul kasvavast puidust on selle edasimüügi teel võimalik saada autokütust.

Loodan, et see kõik ei ole vaid muinasjutt ning Eestit ootab ees suur arenguhüpe.

Tagasi üles