/nginx/o/2020/02/13/12939086t1h9dc6.jpg)
Hiljuti võttis mul Jõhvi tänava peal üks vanem naisterahvas nööbist kinni ja küsis: "Mait Sepp, miks te viimasel ajal nii harva Põhjarannikusse kirjutate?" Ma ei osanud sellise ootamatu tähelepanuavalduse peale muud teha kui kohmetult punastada ja pobiseda: "Pole nagu millestki kirjutada…"
Ja tõesti, isegi tagasihoidliku kommunaalpoliitikuna õpid kiiresti ära sõnaahtruse, sest tänane sõimatav võib homme olla koalitsioonikaaslane ja suur sõber. Ning kahjuks ka vastupidi: igavest truudust vandunu võib nädala pärast teha nägu, nagu te poleks iial mingeid koostööplaane pidanud.
Ajalugu õpetab, et kui lojaalsust osta palkade eest ja ametikohti täita mitte võimekuse, vaid sõnakuulelikkuse alusel, siis varem või hiljem üks pauk peab käima.
Muidugi oleks väga tahtnud kirjutada suvisest võimupöörde katsest, kui me üritasime Andres Jaadlat Jõhvi vallavanemaks panna. Ses afääris, mis seal salata, oli hulga naljakaid, kui mitte öelda absurdseid stseene, sest vahepeal oli seis selline, et me oleks Martin Repinski juhtimisel asunud parandama Martin Repinski vigu. Aga nagu lõpuks välja tuli, jäi Repinski ikkagi oma tasemele, millist ma epiteetide või omadussõnadega täpsustama ei hakka, sest mul pole aega ega raha võimaliku solvamise pärast kohtus käia.
Minu käest on paaril korral küsitud, et kuidas te küll saite Repinskit üldse uskuda. Jällegi, mida sellele vastata? Uppuja haarab õlekõrrest? Tegelikult on temas mõningat karismat ja ilmselt looduslikku omadust rääkida seda, mida kuulaja kuulda tahab. Nii et kui oma peas kõik huilgavad hoiatussireenid ja plinkivad tuled vaigistada ning teda suu ammukil kuulata, siis jah, räägib nagu täitsa õiget juttu.
Poliitikuelu omapäraseid külgi on see, et siin kuuleb väga palju kuulujutte. Kuulujutud on kuulujutud. Ega neid muidugi tõsiselt võtta ei saa, veel vähem avalikus ajakirjanduses levitada. Aga samas kui vaadata mõne mehe hääletamisi volikogus ja olles kuulnud kurje jutte, et tema firma kõõlub pankroti äärel, siis jääd paratamatult mõtlema, et teadeteagentuuri Eided Saunas Rääkisid infol võib mingi iva sees olla.
Eks Repinskite abieludraamagi jõudis volikogu kohviruumidesse mitu kuud enne, kui ajakirjandus selle üles noppis. Teate ju küll, väike linn, inimesed panevad tähele, et üks mees käitub pidudel nii, nagu poleks ta hiljuti kuldsete tornide all ja püha risti ees lubadusi andnud. Ja näe, üllatus-üllatus, Jõhvi ööeluga kursis olevate inimeste sosinad osutusid tõeks.
Viimane kuulujutt, mis suure-kauge kaarega opositsioonini on jõudnud, räägib ühest koosolekust Peipsi järve kallastel, kus üks tuntud, aga varju jääda sooviv poliitik teatas taandumisest ja kuulutas jüngrite seas välja konkursi oma asemiku leidmiseks.
Sama trikki on teinud paljud suured rahvajuhid. Näiteks Ivan Groznõi, kes 1575. aastal pani kogu Venemaa suurvürstiks ja tsaariks Simeon Bekbulatovitši. Aasta pärast tuli Groznõi "rahva palvel" tsaariks tagasi.
Tavaliselt tehakse sellist veidrat käiku kahel põhjusel. Esiteks, et näha, kes jäävad vanale batjale truuks ja kes hakkavad kuhugi ettepoole, juhtivale kohale trügima. Neid viimaseid on siis hea hulgakaupa peavõrra lühemaks teha.
Teiseks on uue juhi varjus hea sigadusi teha, et siis õigel hetkel tulla "paha liidrit" peavõrra lühemaks tehes rahvast päästma: "Näete, mida kõike halba juhtub, kui mina teil silma peal ei hoia."
Nojah, igal juhul räägib meieni jõudnud kuulujutt, et mitmed, kellele valimisliidu uue juhi kohta pakuti, olla koolis ajalootunnis tähelepanelikult õpetajat kuulanud ja edasiseks eluks vajalikke tähelepanekuid teinud. Ning keeldusid troonist viisakalt. Vaid üks, kes niigi vallavalitsuses juba ülemäära õhku täis ringi käib, saanud pakkumisest peapöörituse ja neelanud konksu alla. Igal juhul kurb, väga kurb, kui inimesed pole lapsepõlves ajalugu tähtsaks pidanud.
Eks näis, kui palju ses veidras telefonimängu ringist kindlasti moondunud loos tõde on. Igal juhul kostub vastasleerist mingit kummalist ägisemist ja kägisemist. Ühed nagu ei taha ja teised nagu ei saa. Või kuidas see revolutsioonilise situatsiooni kujunemine käibki?
Igatahes hakkab lähiajal Jõhvis päid lendama, sest patuoinaid on ju vaja ja valimised lähenevad. No mis siin öelda, ajalugu õpetab, et kui lojaalsust osta palkade eest ja ametikohti täita mitte võimekuse, vaid sõnakuulelikkuse alusel, siis varem või hiljem üks pauk peab käima.
Sest teatavasti on inimesed ju kadedad. Väga kadedad.