Renee Meriste: homme on imeilus päev

Renee Meriste. Foto: Renee Meriste / Põhjarannik

​Kohtla-Järvelt pärit ja viimased 14 aastat USAs Los Angeleses elav ning sealse Eesti seltsi president, muusikamänedžer Renee Meriste kirjutab, et maailma võiks igal aastal märtsis ja septembris nädalaks pausile panna, olla oma lähedaste ja perekonnaga kodus ning lasta planeedil puhata, nii nagu me teeme seda praegu karantiini ajal. 

Praegu me kuuleme paljusid inimesi ütlemas: ma tahan tagasi normaalsesse ellu. Ma tahan, et kõik oleks nii nagu eile, enne kriisi. Ma tahan jälle reisida. Ma tahan osta asju. Ma tahan minna trenni 24/7. Ma tahan osta toidukaupu 24/7 ja ma tahan aina rohkem ja rohkem...

Kas elu peamine eesmärk on omada järjest rohkem ja rohkem?

Kuulda võib ka teisi arvamusi: ma ei saa kodus hakkama, mu perekond ajab mind hulluks. Ma ei oska oma lapsi õpetada, ma ei ole selleks loodud. Mul on vaja rohkem alkoholi järgmiseks kolmeks nädalaks. Mul on igav. Ma vaatasin Netflixis kõik ära. Valitsus on halb, aga mina püüan alati maksta vähem makse.

Konspiratsiooniteooriad tõstavad pead, sest inimestele annab meelerahu teadmine, et loodusel ei ole praeguse seisukorraga mingit pistmist. Me oleme inimesed ning meie juhime maailma ja universumit.

Kas elu peamine eesmärk on omada järjest rohkem ja rohkem?

Inimesed, kes otsivad ainult fakte, et midagi tõestada ja tunnetada, ütlevad, et ärge uskuge kedagi peale teadlaste ja tabelite. Aga tõestus ei ole tabelis, mis näitab tuleviku ennustusi; tõestus on see, mida sa tunned ja koged elus.

Kui keegi ütleb, et näita mulle seda tõestust, siis ma vastan talle, et näita mulle tõestust armastuse kohta, näita mulle andmeid lahkuse ja headuse kohta. Kas sa näitad tabelit, kus on kirjas andmed majade, autode ja kõikide kingituste kohta, mida sa oled jaganud, ja seejuures väidad, et need asjad ongi armastuse, lahkuse ja headuse kinnitus? Aga palun tõesta siis ka enda tundeid andmetena!

Me oleme viimastel nädalatel õppinud õppima, suhtlema, isegi tantsima ja klaase kokku lööma, kasutades Zoomi, Google Duot, Instagrami ja paljusid teisi sääraseid teenuseid. Paljud, näiteks meedia, valitsused ja sõbrad ütlevad, et me oleme selles olukorras kõik koos. See on õige, aga iga inimese olukord on erisugune.

Olles karantiinis, tõotab nii mõnigi meist endale näiteks seda, et kui ta siin ellu jääb, siis ta enam kunagi ei suitseta, ei joo, ei tee iialgi enam midagi pahelist… Aga siis läheb elu edasi ja sa unustad oma lubadused ning teed seda kõike uuesti. Seega, et tõesti mitte pöörduda endiste pahede juurde tagasi, pead sa muutma iseennast. Me kõik ju teame, kuidas uue aasta lubadustega tavaliselt läheb.

Paljud inimesed ei tunne seda valu nagu need, kes kaotasid töökoha ja sissetuleku. Inimestel, kes töötavad avalikus sektoris, krediidiasutustes, pankades ja paljudes muudes kohtades, ei ole veel midagi muutunud. Neil on sama sissetulek, rahaline surve pole nendeni veel jõudnud. Osal inimestel on lisastress, sest nad kardavad kuskil kokku puutuda hirmuäratava viirusega, ja seda stressi ei tohi ignoreerida. Me peame neid mõistma ja aitama neid sellel raskel ajal.

Me oleme tänulikud kreeditoridele, kes tunnevad vastutust aidata inimesi, lükates edasi maksekohustusi, pikendades laenutähtaegu või pakkudes muul moel tuge. Aga on ka selliseid kreeditore, kes näiteks saavad ise nii pankadelt kui ka valitsuselt abi, kuid ei jaga neile kohaldatud võimalusi edasi.

Mida rohkem ettevõtteid valib selle lähenemise, seda vähem oleme me selles olukorras kõik koos. Võlausaldajad, kes ütlevad, et nad on teistest paremad ja te peate neile maksma, on peamine põhjus, miks me selles olukorras oleme. See ongi põhjus, miks loodus aitab meil elutempot maha. See tähendab ka seda, et nad ei saa üldse aru nendest, kes kaotasid töö, sissetuleku ja võib-olla isegi perekonna.

Kui sa ajad enesekeskset äri ja iseka inimesena ei hooli, kes jääb ellu ja kes mitte, siis palun ära kasuta oma igapäevases tegevuses lauset: "Me oleme selles olukorras koos."

Me peaksime olema selles olukorras koos, kõik inimesed. Me oleme väga tänulikud kõigile neile, kes on praegu esireas: meditsiinitöötajad, toidukaupluste töötajad, autojuhid ja paljud teised. Nemad ohverdavad ennast, et toetada ja aidata kõiki teisi.

Maailm ei lähe tagasi eilsesse, ei ole ka kunagi varem läinud. Maailm jätkab pöörlemist ja muutub alati.

Mida sa teed homme?

Kas sa tahad näha sotsiaalmeedias, mida keegi teine teeb, tahad laikida teiste ilusaid pilte ja videoid? Või tahad sa ise armastada ja elada ning olla osa loodusest ja anda endast kõik, et viirused nagu praegune meid enam kunagi ei kimbutaks? Kas su edukust mõõdetakse laikimiste ja jälgimistega? Või hoopis õnnelikkusega? Võib-olla soov mitte kasutada sotsiaalmeediat teeb sind hoopis õnnelikumaks?

Kas sa tahad elada nagu eile ja olla varsti uuesti samas olukorras, nagu me täna oleme? Mis on kõige tähtsam sinu elus? Exceli tabel, mis kuvab lõputult suurenevaid andmeid? Ostame ja tarbime aina rohkem, las tehisintellekt võtab inimeste töö, las inimesed olla töötud, las robotid ja masinad teevad kõike.

Rohkem, rohkem ja aina rohkem. Anna mulle kõike aina rohkem! Oota, peatu korra! Kas sa tahad olla homme õnnelik?

Kas ma olen inimene? Kas ma olen osa loodusest? Või las robotid juhivad meid, unustage ära loodus ja inimeseks olemine. Äkki ongi nii, et loodus peatab meid, kui me ei hoolitse oma planeedi eest ise?

Maailma reostamine on viimaste nädalatega drastiliselt vähenenud, osoonikiht pakseneb, loodus taastub ja muutub tugevamaks − kas see on hea või mitte? Kas meid juhivad inimesed või äkki ikkagi loodus?

Millist elu sa eelistad? Kas olla kodus, surmahirmus ning lõputult osta ja tarbida? Või tahad sa minna välja ja jalutada, kuulata linnulaulu, kallistada kõiki, keda armastad ja kellest hoolid? Kas sul on vaja jõusaali 24/7 ning kas sa ikka pead sinna minema ja tekitama endale stressi, kui minna ei saa? Kas sa tahad olla homme õnnelik? Või stressad selle pärast, et saaksid rohkem osta ja tarbida, ning põed selle pärast, et su naabril on rohkem asju kui sul?

Loodame, et pigem varem kui hiljem saame me öelda: "Me jäime ellu."

Arvan, et me peaksime jätkama traditsiooni hoida planeeti Maa.

Nüüd me teame, et suudame olla kodus kaks ja rohkemgi nädalat ning panna kõik seisma. Võib-olla on aeg kokku leppida, et igal aastal märtsis ja septembris laseme meie planeedil ühe nädala puhata ning veedame aega oma lähedaste ja perekondadega kodus, nii nagu me teeme seda praegu karantiini ajal?

Planeet Maa saab hingata ja me kõik tunneme ennast loodusele lähemal. Või hakkame kõik tarbima ja ostma nii palju kui võimalik ning ootame, kuni loodus meid jälle peatab?

On imeline päev.

Täna on imeilus päev.

Lapsed on koolis, ostukeskused on avatud, lennukid lendavad, reisimine on lubatud, kinnisvara müüb, börsid lähevad jälle üles.

Jah, ma jäin ellu.

Mis sa täna teha tahad?

Artikkel ilmus originaalis inglise keeles portaalis  Estonian World.