/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Probleemi lahendamise esimeseks eelduseks on selle tunnistamine. Sellest seisukohast on hea, et peaminister Jüri Ratas tunnistab, et Ida-Virumaa on võitluses koroonaviirusega tugevasti pihta saanud, mis avaldub eelkõige järsus tööpuuduse kasvus, ja kinnitab, et maakond on valitsuse jaoks "tugevas prioriteetsusastmes".
See pole sugugi alati nii olnud, kui meenutada kas või praeguse majandusministri Taavi Aasa mitte väga ammuseid väljaütlemisi, kus ta on kord nimetanud enam kui 800 töökoha kadumist mullu Eesti Energias liialduseks ja samas mõni aeg hiljem idavirulastele öelnud, et töökohtade kadumises Ida-Virumaal pole midagi erakordset − see pole siin kandis ju esimene kord.
Küsimus on, milles peaministri lubatud "tugev prioriteetsusaste ja fokuseeritus Ida-Virumaale" sisuliselt avaldub. Jah, töö justkui käib Ida-Virumaa tegevuskava ja programmi kallal, uuritakse Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondi raha Ida-Virumaale suunamise võimalusi. Aga kõiges selles on palju ebamäärasust, samas kui kukile roniv probleemide hulk kasvab päevadega.
Praeguses olukorras ei ole ka opositsioonierakondade poolt kuigi mõistlik keskenduda valitsuse ründamisele Ida-Virumaal kavandatava õlitehase rahastamise pärast. Jah, see on riskantne ettevõtmine ja keegi ei saa garanteerida edu, aga samas ei ole õnnestumise tõenäosus sugugi väike. Millised on teised elluviimise järgus Ida-Virumaa jaoks suurema positiivse mõjuga plaanid? Millised on ettepanekud? Seda võiks öelda ka opositsioonierakonnad, aga eelkõige Ida-Virumaalt riigikogusse valitud saadikud.