Erik Gamzejev: kui su häält on vaja, siis küsi, mida hing ihkab

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

FOTO: Matti Kämara

Võib teha lõputult uusi koalitsioone ja panna neile mis tahes kõlavaid nimesid, vahetada vallavanemaid ja volikogu esimehi, aga senikaua, kuni suur osa Jõhvi saadikutest peab normaalseks, et volikogusse kuulumine on eelkõige isikliku heaolu kasvatamise projekt, jäävad muud teemad tagaplaanile. 

Eriti selgelt kipuvad isiklikud huvid avalduma olukorras, kus võimuliidul on napp ülekaal. Siis tunneb peaaegu iga koalitsioonisaadik end kaalukeelena, kellest sõltub, kas võim jääb püsima või mitte. Ja teatavasti kasvab süües isu. 

Nii juhtubki, et jurist, kes võiks erasektoris korralikult teenida, hakkab nuruma endale hoopis palgalist volikogu esimehe kohta. Kuigi isegi osa koalitsioonikaaslasi ei saa aru, mil moel on selles ametis töökoormus ühtäkki nii palju kasvanud, tulevad nad talle vastu, sest see on osa liimist, mis võimuliitu koos hoiab. 

Kavandatava uue koalitsiooni elujõud ja kasutegur Jõhvi valla jaoks sõltuvadki suuresti sellest, kas sellega ühinevad saadikud mõistavad, et vanaviisi ei saa enam edasi minna ning sellisel jaga-ja-valitse-poliitikal ei tohiks enam kohta olla.

Volikogu liige, kel puudub poliitikas igasugune kogemus, soovib hea enesetunde nimel endale volikogu aseesimehe kohta. Kellel sellest siis kahju saab olla? Hiljem tahab ta juba püsivat ametikohta mõnes vallaasutuses. Pole probleemi, tekitame spordikoolis võimla administraatori koha. Pisut üle poole aasta hiljem ei rahulda ka see. Milles mure, kaotame administraatori koha ja tekitame juurde suurema palgaga projektijuhi koha. Millega ta selles ametis tegeleb ja millist kasu selline avaliku raha kulutamine vallale toob, ei oska taas isegi võimuliidu kaaslased selgitada. Aga kindel on vaid see, et selle inimese häält on volikogus väga vaja.

Üks ettevõtjast volikogulane teeb eri leerides jänesehaake: põhiline, et saaks olla võimule lähedalseisev isik. Õige pea pärast liitumist võimukoalitsiooniga saab tema juhitav firma ligemale miljonieurose tellimuse kõnniteede, parkla ja ühe väljaku ehitamiseks. Tööd jäävad pooleli ja kui vallavalitsuse ametnikud söandavad selle pärast temaga pahandada, peatab ettevõtja volikogu liikmeks olemise.

Ta naaseb volikogusse, kui vallavalitsusega on suhted sedamoodi klatitud, et vald loobub pretensioonidest, maksab tema firmale veel hüvitistki ja peab plaanitust tunduvalt pikemale ajale veninud töö lõpetamiseks palkama uue firma, mis tähendab vallale ligemale 100 000 euro suurust lisakulu. Agar ettevõtja tahab saada valla peakontrolöriks ehk volikogu revisjonikomisjoni esimeheks ja muidugi ta saabki selleks, sest ka tema häält on võimuliidul hirmsasti tarvis. 

Üks märksa suurema haardega ettevõtja näeb võimuliidu kooshoidmisega pidevalt kõvasti vaeva ja vangerdab inimesi avalikes ametites, et säilitada nende kuulekust. Nii saavadki mitmed "oma inimesed" ametid vallaasutustes, teades, et selle koha "kindlustuspoliisiks" on "õigesti" hääletamine volikogus ja vastuhaku korral on see kohe läinud. 

Kuulekust läheb vaja, kui volikogusse jõuab näiteks eelnõu, millega on vaja suurendada teede ja tänavate hoolduse tasu varasema perioodiga võrreldes kaks korda. Teenust osutab sama ettevõtja firma. Selle vastu ei ole võimuliidus keegi ja kui volikogu nii otsustas, siis ei saa ka kellegi hõlma hakata, sest konkreetselt ei vastuta keegi. 

Ühel volikogu liikmest ärimehel on vaja kaubanduskeskuse kasutusluba, teisel toetust kultuuriürituste korraldamiseks. Vähenõudlikumad saadikud lepivad ka vaid volikogu komisjoni esimehe kohaga, mis kindlustab võrreldes tavasaadikuga pisut suurema hüvitise. Kui kõigile soovijatele neid kohti ei jätkunud, siis polnud mingi kunst komisjone juurde tekitada. Põhiline, et kõik saaksid, mida tahavad, kodurahu säiliks, kõik oleksid rahul ja koalitsioon püsiks. Et ei juhtuks sellist apsu nagu mullu novembris, et lubad ühe võimuliidu saadiku kuulutada valla aasta isaks, aga pärast selgub, et see oli arusaamatus.  

Põhimõtet, et kui su häält on ühe seltskonna võimulpüsimiseks vaja, siis küsi, mida hing ihkab, on paraku Jõhvi valitsemisel viimastel aastatel sedavõrd ulatuslikult ja jultunult viljeldud, et asjaosalised isegi ei tunne selle üle piinlikkust ega püüa seda varjata. Eks sellist oma häälega kauplemist tuleb aeg-ajalt ka teistes omavalitsustes ette. Ent Jõhvis, kus see on muutumas süsteemiks ja põhiliseks valitsemisviisiks, jõuab see varem või hiljem omadega puntrasse, sest ühel hetkel lähevad üha kasvavad soovid omavahel sedavõrd risti, et ei aita enam ka eelmise sajandi 90ndate võtted. 

Praegune võimukriis on selle kinnituseks, nagu seegi, et isiklike huvide juures ei oma erakondlikud vaated erilist tähtsust. 

Kavandatava uue koalitsiooni elujõud ja kasutegur Jõhvi valla jaoks sõltuvadki suuresti sellest, kas sellega ühinevad saadikud mõistavad, et vanaviisi ei saa enam edasi minna ning sellisel jaga-ja-valitse-poliitikal ei tohiks enam kohta olla. Selleni jõudmine ei pruugi sugugi õnnestuda, sest volikogu praeguses koosseisus on suur osa saadikuid just sellise valitsemisviisiga harjunud. Aga inimesed loodetavasti ju õpivad. 

Tagasi üles