Legendaarsed koolipapad Villio Reinsalu ja Olav Vallimäe: maaõpetajad said tasuta kütte, valguse ja mehe pealekauba

Copy
Olav Vallimäe ja Villio Reinsalu seltsis lendasid kolm tundi märkamatult. Lugusid pudenes hiljuti 90aastaseks saanud elavatelt legendidelt kui käisest. Kusjuures vanahärrade mälu teeb endast poole noorematele silmad ette, olgugi et nad ise selle üle nurisevad.
Olav Vallimäe ja Villio Reinsalu seltsis lendasid kolm tundi märkamatult. Lugusid pudenes hiljuti 90aastaseks saanud elavatelt legendidelt kui käisest. Kusjuures vanahärrade mälu teeb endast poole noorematele silmad ette, olgugi et nad ise selle üle nurisevad. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Viru hariduselu legendid Villio Reinsalu ja Olav Vallimäe ületasid eriolukorra ajal 90. eluaasta künnise. 46 aastat Illuka kooli tüürinud Villio ja ligi 30 aastat Toila koolis juhtohje hoidnud Olav meenutavad ühel ilusal juunikuu päeval, kas neil on oma karjäärist vastu panna ühtegi nii eripärast kui lõppev kooliaasta.

Villio ja Olavi eluteelt leiab palju sarnasusi. Mõlemad on õppinud matemaatika-füüsikaõpetajaks, Villio lisaks kehalist kasvatust. 

Mõlemad on Ida-Virumaa toekad tugisambad: siin sündinud, kasvanud ja praeguseks üheksakümneseks elanud. Neile on pühendatud omanimeline tänupink. 

Mõlema naised olid õpetajad, sealjuures Tudulinna päritolu ja plikast saati sõbrannad. 

Ja mõlemad elavad suures kollases majas: Villio Kuremäel vanas koolimajas direktori korteris ja Olav oma sünnitalus Pühajõel. Sealses merelähedases tuulises aias me kohtumegi. Et oleme kõik vanad tuttavad, kulgeb vestlus sinavormis. Vahepeal võtab sellest osa ka Olavi abikaasa Grete. Villio kallis kaasa Marta noogutab kaasa pilvepiirilt. 

Teie juubelid olid kevadel kolmenädalase vahega, aga neid ei õnnestunud eriolukorra tõttu niimoodi tähistada, nagu ette löönud number oleks väärinud. Kas tagantjärele enam ka ei tee? 

Olav: Tähistasime neljakesi: mina oma naisega ja pojapoeg oma naisega. Oli rikkalik peolaud. Plaan oli teha kirikumõisas [Pühajõe kiriku pastoraadihoones − toim.], kõik oli juba rehnungis, aga ...

Grete: Ma küll räägin talle, et mul nii tähtsal päeval sünnipäev [23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise päeval  toim.] ja üürin talle oma kuupäeva välja, aga ta ei võta kuidagi vedu.

Villio: Mina tahtsin väga suurelt teha ja siis, kui eriolukord peale tuli, natukene väiksemalt. Aga kutsusin tütre ka ja sain tema käest riielda, kas ma ei ole midagi seadusest kuulnud. Vahepeal oli küll plaan hiljem teha, aga mõtlesin, et see ei ole enam see. Õige päev on möödas ja võib-olla tuleb sünnipäevi veel.

Mis mõttes võib-olla? Villio, sa oled ju Anneli Lambi kirjutatud raamatus "Ilmasambad. Lood Ida-Virumaa inimestest" välja andnud veksli, et tuleb elada sajani, sest kui sa saega jalga lõikasid, tuli teha teetanuse süst ning selle mõju kestab kümme aastat.

Villio: Jah, ega riiki ei saa petta − see oli tasuta süst. 

Olav, ega sinagi ei saa viletsam olla ja pead järgmise ümmarguse juubelini välja vedama. 

Olav: Vot ei oska öelda. See oli 1. novembril, kui ma ütlesin: punkt, rohkem ma tööd ei tee.

Isegi kirjatööd mitte, mis sind on kodu-uurijana tegevuses hoidnud?

Olav: Ega lõua lõksutamine ja kirjutamine mingi töö ei ole. Aga ega päris vabaks meheks ei saa, sest ülemus on kogu aeg kukil [vaatab muigega Grete poole]. 

Toila gümnaasium on kauaaegsele direktorile Olav Vallimäele pühendanud tänupingi.
Toila gümnaasium on kauaaegsele direktorile Olav Vallimäele pühendanud tänupingi. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kas teile meenub oma koolijuhi ajast mõni õppeaasta, kus õppimine ja õpetamine oleks olnud niimoodi pea peale pööratud nagu tänavu koroona pärast?

Villio: Ei meenu. On olnud külmapühi, isegi nädalasi, aga see on ka kõik.

Olav: Koolidirektori ajast mitte, aga 1943. aastal, kui käisin juba Jõhvi gümnaasiumis [esimesed kuus klassi lõpetas Olav Voka koolis  toim.], algas kool 18. novembril − enne oli vaja lahinguid pidada.

Teine nüanss oli see, et kool algas kirikus, sest koolimajas ei olnud kohta, kus aktust pidada. Koolil oli 4-5 klassiruumi ja üks koridorijupp, muu oli kõik sõjaväe käes. Kolmandaks oli see, et kool käis kolmes vahetuses, tunni pikkus oli 35 minutit, vahetund 5 minutit. Ja 1944. aasta 1. või 2. veebruaril − mul on see kirjas, ega ma peast enam ei tea − pandi kool kinni ning maja anti täielikult sakslaste kätte.

Villio: Minul jäi kuues klass Soldino koolis lausa lõpetamata, sest meie elamine oli päris Narva külje all ja sealt saadeti inimesed veebruaris 1944 ära. Uuesti läksin kooli 1945. aasta oktoobrikuus ja siis juba Narva 2. keskkooli.

Olav: Meie elasime tol ajal Voka koolis, kus ema oli õpetaja, ja pidime samuti kodust lahkuma. Elasime vahepeal minu onu juures Tammiku külas Lääne-Virumaal. Onu juures olin neli aastat sulane, vot see oli ekstreemne. Üle 20 hektari oli põldu ja 14aastane poisike ainus mees, kes tegi hobusega põllutööd.

Aga kui esimene aasta jõudis sügisesse, tekkis küsimus, kuhu minna kooli, et nii ikka ei kõlba, et kooli ei lähe. Käisin Jõhvis oma tunnistusel järel. Läksin gümnaasiumi direktori juurde. Tunnistust ta ei leidnud, aga leidis üles meie klassi päeviku, sirvis kõik leheküljed läbi ja ütles, et mind võib järgmisse klassi üle viia küll. Läksin Väike-Maarja kooli.

Kas te olite kooli ajal musterõpilased?

Villio: Puudulikke hindeid ei olnud, aga arvan, et olin keskmine koolipoiss. Meil oli karm, et klassis oli ainult kuus last ja vanasti küsitleti rohkem. Nii et õppimata ei saanud jätta, kui tahtsid vee peal püsida. Ainuke asi, et tol ajal oli õpetajatega probleeme. Apteegi juhataja käis keemiat andmas. Kes midagi vähegi oskas, see õpetas. Õpetajad vahetusid ja tunnid jäid tihti ära. 

Olav: Ma ei ütleks, et ma olin hea õpilane, olin normikohane õpilane. Mina ei punninud õppida. Lugesin rohkem juturaamatuid, aga kui uks käis ja ema tuli, siis muudkui õppisin.

SIIANI KOOLIS KOHAL: Kümme aastat tagasi tehtud pilt, kus Villio Reinsalu seisab juba pensionärina kunstnik Vello Paluoja maalitud portree ees, mille kool tellis.
SIIANI KOOLIS KOHAL: Kümme aastat tagasi tehtud pilt, kus Villio Reinsalu seisab juba pensionärina kunstnik Vello Paluoja maalitud portree ees, mille kool tellis. Foto: Karmen Kull

Villio, sinu sünniküla Aruküla enam õieti polegi, samas kui Pühajõe on vägagi elujõuline ja kasvab.

Villio: Aruküla oli päris suur küla, 50 suitsu ümber, aga ainult üks talu jäi sõjast puutumata. Majad niivõrd ei põlenud ära, kuivõrd lammutati ja viidi metsa Kõrgesoo alla, kus tehti punkrid. Arukülas on nüüd ainult suvilad.

Olav: Mina olen sündinud sellessamas majas tammepuust voodis, mille minu ema kaasavaraks tõi. Kui ta läks mehele, siis ta ei tahtnud koolmeistrina põrsast ega lehma kaasavaraks tuua. Tema ostis Tartust tammepuidust riide-, pesu- ja öökapi ning kaks voodit madratsitega. Enamiku oma elust olen selles majas elanud.

Kui ema kandideeris Vokka õpetajaks, oli 28 kandidaati, see oli 1928. aastal. Isa oli volikogu liige.

Villio: Tol ajal ju direktor ja õpetaja ei saanud abikaasad olla, nad ei tohtinud ühes koolis koos töötada.

Olav: Jah, meil oli koolijuhataja naine haruldaselt geniaalne, valdas prantsuse, saksa, inglise keelt, oli lõpetanud ülikooli, kuigi seda ei olnud algkooliõpetajal vajagi, aga söötis oma lehma, hobust ja sigu ning õpetada ei saanud. Mõnda tundi käis vahepeal asendamas.

Olite koolijuhid sügaval nõukaajal. Kas saite kuidagi vastu astuda punaideoloogiale, mida koolidesse püüti igatpidi sisse pressida? 

Villio: Ega vastu ei saanud hakata, aga ei täitnud lihtsalt mõnda asja. Kõige rohkem kurnasid koolisüsteemi igasugused võistlused: vanaraua, vanapaberi, ravimtaimede korjamise võistlused, Punase Risti võistlused, spordivõistlustest veel rääkimata.

Olav: Vanapaberiga oli niisugune lugu, et ma ükskord läksin selle asjaga alt. Lugesin lehest, et Tallinna 2. keskkool sai vabariigi vanapaberi võistluse võitjana preemiaks PAZi bussi. Mõtlesin, et tohoh, nii lihtne see asi ongi.

Järgmisel hommikul läksin kalakombinaadi direktori juurde. Sealt läksid kõik kalakonservide kastid tonnide viisi prügikasti. Kuurid kooli õue peal said servani täis, kui kolhoos autoga need meile tõi. Kui vanapaber sai ära viidud, tuli välja, et sel aastal ei olnud moes vanapaberi kogumise eest preemiat anda.

Eks igasuguseid asju tuli teha. Moskvast käis siin mingisugune komisjon − kolm meest − ja Tilgre Hans, rajooni haridusosakonna juhataja, ütles, et neile on vaja lukshotelli. Meretare Toilas oli superluks. Helistasin Pilderile [kalurikolhoosi esimees Endel Pilder − toim.], tal oli sees üks kalanduskolhooside liidu rahandusrevident. Ta tõstis selle viisakalt teise tuppa ja Moskva omad said Meretaresse elama.

Sellega ei olnud asi lõppenud. Järgmisel päeval oli vaja neile korraldada lõuna, see oli kuue- või seitsmekäiguline. Siis helistas Elsa [haridusminister Elsa Gretškina − toim.] ja küsis, ka ei saaks neile midagi toilalikku kaasa panna. Selge pilt, tuli uuesti Pilderi jutule minna. Pakiti karbid ilusa paberi sisse, seal oli angerjat, silmu ja lõhet − kõiki marke.

Kas tänu sellele said teinekord ministrilt mõne vastuteene?

Villio: No kabineti ukse lõid ikka jalaga lahti.

Olav: Seda küll ei olnud, et oleks pidanud vastuvõtule ette registreerima. Ega mul palju ei meeldinud sinna oma nina toppida, aga vahel tuli Elsa jutul käia. Näiteks siis, kui tahtsin kangesti koolile veoautot saada. GAZ 51, oli vist 27 000 km läbi sõitnud, oli määratud Haapsalu pioneeride majale. No siis kästi aadress ümber kirjutada.

Ja mida sa veoautoga peale hakkasid?

Olav: Puid vedasin. Mis me minust räägime, Kuremäe haigla peaarst vedas isiklikult haigla veoautoga haiglale briketti, et haiged ära ei külmuks. 

Meenub lugu, et Illuka koolil oli jälle hobune, mis sai spordiinventarina arvele võetud, sest hobust koolil olla ei tohtinud. 

Villio: See oli mingis mõttes vastuhakkamine. Taheti liiga palju õpetajate käest saada − et nad läheksid lehmi lüpsma [kolhoosi esimees küsis õpetajate aiamaalappide harimiseks hobuse laenamise eest vastuteenet  toim.]. Ma polnud sellega nõus. Nii oli meil arvel kaks võimlemishobust. Haridusosakonna raamatupidajad seda muidugi teadsid.   

Olav: Rahanduse revisjon läks ükskord Tudulinna kooli, direktorilt Kase Lembitult küsiti: "Teil on koolil hobune, mida te sellega teete?" See oli võimlemishobune. Lemps ütles, et poisid kargavad. 

Õpetajad tulid tol ajal suunamisega kooli ja nende leidmisega polnud mingit muret?

Villio: Ei olnud.

Grete: Kuulge, ärge nüüd valetage ka. Te ajasite asju tutvuse kaudu ja vaatasite, kas ikka on väärt õpetaja.

Villio: Seda ka, sai kohapeal käidud vaatamas ja valisime ikka ka. 

Olav: Käisin Pärnumaalt koolist imelist õpetajat toomas, Kohtla-Järvelt värbasin ära, Jõhvist.

Nii et paremate õpetajate üleostmine käis ka tollal, aga mida teil pakkuda oli? 

Villio: Kõik said korteri.

Olav: Korteri, tasuta kütte ja valguse ka. 

Grete: See oli palgalisa. Mina, rumal, vormistasin abielu ja meie pidime ühe lambi valgel tööd tegema ja ühes toas magama, sest elekter ja küte olid mõeldud ainult ühele [muheleb]. 

Villio: Sel ajal, kui Marta tuli kooli, tuli meile palju naisõpetajaid ja need said kõik seal mehele. Ja pärast, kui oli õpetajaid vaja, ütlesin, et lisaks tasuta kommunaalteenustele saate veel mehele ka!

Pärast sõda oli see suur asi. Aga kuidas te omavahel suhtlema hakkasite? Kas teid viisid kokku naised, kes olid ühe küla inimesed ja lapsepõlvesõbrad?

Villio: Naiste kaudu jah.

Võib vist öelda, et leidsite mõlemad endale koolist varanduse?

Villio: Jah, leidsime küll.

Olav: Vaata nüüd meid, kas me oleme siis kehvad mehed, et ei vääri head naist?

Vastupidi! 

Grete: Kui Olav ei olnud veel paks ja kumbki polnud hall, siis neid aeti kogu aeg segamini, kuigi pole üldse ühte nägu.

Villio: Eks me olime tihti koos ka. Me käisime ju koos Pihkvast bussiga õppevahendeid toomas. 

Olav: Meid oli viis või kuus direktorit.

Koolidirektorid sõitsid Pihkvasse kaubareisile?

Olav: Ei, mitte kaubareisile. Kaubareis oleks olnud see, kui oleks naisele midagi ilusat ostnud. Meie käisime koolile õppevahendeid ostmas. 

Mida siis näiteks ei olnud Eestis saada?

Villio: Näiteks inimese luukeret, torsot. Pihkvast saime. 

Olav: Õppevahendite baas oli Toila koolis voh [tõstab pöidla]!

Villio: Meil ka.

Kuulsin, et teie kolmekesi − lisaks veel Saare Jaan Aserist − olevat haridusosakonnast koore riisunud. Olav kuldse sõnameistri ja Villio seltskonnahingena. Need omadused tulid kooli tüüri juures kasuks?

Villio: Pidid oskama inimestega läbi saada. Igaühega ei saanud, aga enamikuga ikka. Mäletan, et ükskord suruti jälle peale, et käiksime agitbrigaadiga väljas, aga ma ei tahtnud. Läksime selle mehega − ma ei taha nime nimetada − nii tülli, et ta võttis oma lapsed Illuka koolist ära. Hiljem leppisime ära.

Mõlemad juhtisite kooli, mis asub pika ajalooga majas. Toila gümnaasiumi vanaks koolihooneks on kunagine Oru lossi teenijatemaja ja Illuka kool asub mõisahäärberis. Villio, sa oled meenutanud, et olme oli mõisakoolis kaua aega raske: ahiküte lõppes alles 1994. aastal pärast suurt renoveerimist ja selle ajani käis koolipere aasta ringi ka välikemmergus. 

Villio: Meil olid kemmergud sees ka, aga need olid juba nii amortiseerunud, et ei saanud tarvitada. Petrooleumilamp oli veel 1960. aastani, alles siis tuli elekter. Ja see oli tohutu küte, mis oli vaja varuda: koolis oli 20 suurt ahju, talvega läks 300 ruumimeetrit puid.

Olav, kui Voka ja Toila kool toodi oma endistest majadest 1957. aastal üle oma praegusesse asukohta, siis millised tingimused seal õpetajaid ja õpilasi ees ootasid? 

Olav: Seda peldikut ei oska rääkidagi. Pärast sõda oli siin Sillamäe vangilaagri hospidal. Katus oli peal ja uksed ees, aga ühelgi uksel polnud linki ega midagi. Lihtsalt, mida vangid olid kokku kopsinud, selline ta oli. Katus oli viiest materjalist.

Grete: See oli õudukas. Küte küll oli, aga see oli ühtevalu katki. Meile anti kolme õpetaja peale ühe tiiva ülemine osa, kolisime vahel kokku, et sooja saada, sõime kapi otsas, sest seal oli soojem. Kooli kõrval maa-alal pioneerilaagri juures oli üks transformaatoriputka, kus käisime vahel soojas.

Praegu on vanas koolimajas algklassid ning muusika- ja kunstikool. Uus koolihoone valmis 1974. aastal, kümme aastat pärast seda kui sinust direktor sai.

Olav: Olen saanud kõige suurema rahalise preemia − 53 rubla − uue koolimaja ehitamise eest. See valmis kümne kuuga. Nii ruttu on võib-olla paar-kolm maja Eestis tehtud. Sonda kooli projekteeriti kuus aastat ja Mäetaguse oma veel kauem. Toilas asi klappis.

Kui mulle pakuti direktori kohta, siis kohe ma seda vastu ei võtnud. Mul oli üks salajane soov, mis ei täitunud. Oli kavas teha siia parki looduskaitsekeskus, mis oleks andnud keskerihariduse nagu Õisu piimakool, ja mina pidin saama selle direktoriks. See oleks ehitatud lossiplatsile. Aga seda millegipärast ei tulnud. Ja siis tuli Toila koolis jälle direktori vahetus ning ma võtsin selle koha vastu.

Villio: Mina olen pärast seda, kui direktoriks sain, kaks võitlust maha pidanud. Üks oli see, et tol ajal taheti suveks kaevanduste lasteaiad koolimajadesse panna. Nad tõid oma põlevkivi kaasa ja põletasid mõisaahjud nässu. Siis surus haridusosakond sisse raskesti kasvatatavate laste laagri Narvast. Need kolasid igal pool ja lõhkusid. Vähehaaval puksisin nad välja.

Nõukaajal võis vabamalt õpilastele füüsilisi märkusi teha. Kuuldavasti oli sinul, Villio, oma nõks?

Villio: Mina ei löönud ega miskit, rääkisin head juttu, näpistasin ja keerasin [näitab käsivarre peal oma naha kruttimise tehnikat  toim.]. See mõjus alati ja kõik olid sellega harjunud.

Tore lugu oli poisiga, kes on minu tänupingi autor, Vambola Moldoviga. Ma ei tea, mis koerustükki ta tegi, muidu ta ei olnud paha poiss, aga midagi oli ja eks ma siis kruttisin teda natukene. Kas oli liiga valus või mis, aga Kristina [tütar Kristina Reinsalu − toim.] läks suure nutuga emale kaebama, et isa tegi tema sõbrale liiga.

Mõlemad olete siiani ärksa vaimuga ja teid trehvab ka väljaspool kodu. Olav jäi viimati silma Pätsi kuju avamisel, Villio rallib ringi kõikvõimalikel kultuuriüritustel.

Olav: Üks küsis ausamba avamisel minu käest, kas ma olen Pätsi isiklikult näinud. Vastasin, et jah, olen küll, olen isegi käega katsunud. Minu õde läks teed mööda jalutama, tahtis jõe äärde minna, Päts korjas üles ja tõi koju.

Üldiselt ma palju kodust väljas ei käi. Tervis on vilets, selgroog on nii läbi.

Villio: Koroonaajal olin põhiliselt kodus. Kuna elan üksinda, tuleb vahel tüdimus peale ja tahaks välja minna.

Kui tihti koolimajast läbi astute?

Villio: Mina käin ikka tihti. Kui õpetajad tähistavad suurel vahetunnil oma sünnipäeva ja saan teada, siis lähen ikka. Ja kolmveerand lapsi ütlevad ikka tere ka, kui koolimajja lähen.

Olav: Toila koolis on juba kõik uued inimesed, vanu kolleege on väga vähe. Kevadpeole ikka kutsutakse, nüüd pole juba üle aasta koolimajas käinud.

Kui palju erineb koolijuhi töö praegu, võrreldes selle ajaga, kui teie veel ametis olite?

Villio: Kui mina sain direktoriks, oli poole kohaga raamatupidaja. Ei olnud sekretäri ega õppealajuhatajat, kõik tuli ise teha, mingil ajal tuli pioneerijuht.

Olav: Direktor ei pea enam kooli katlamaja kütteks puid vedama. Ühel sügisel vedasin 628 ruumimeetrit puid, see on 104 autokoormat. Katlamajale läks hirmsasti puid, õpetajate korteritesse. Igale õpetajale viisin koju õue peale, majandusjuhataja oli laadijaks kaasas. Ühel Lihula kooli direktoril polnud autojuhiluba, tema tassis need ise seljas kooli ka. 

Villio: Nüüd tuleb raha arve peale, siis käisime palgaraha pangast ise toomas. Mäletan, et sõitsin 1950. aastatel hobusega Ahtmesse, panin hobuse lihapoe juurde, kus mul oli tuttav mees, sõitsin bussiga panka, võtsin raha. Tuttav mees oli selleks ajaks juba maksa praadinud, seal sai väike topka tehtud, siis hobuse peale istutud ja rahanutsakaga koolimajja sõidetud.

Milline on maa soolana teie suurim pärand?

Villio: Spordipisikut natukene ikka pärandasin. Võrkpalli mängisime, suusatamine oli au sees. Seadsin ülesandeks, et meil oleks terve klassi jagu suusavarustust olemas. Läbi aegade on olnud, et klassijagu saab alati suuskade peale. Oli paremaid aegu, olid suusad paremad, oli viletsamaid, olid suusad viletsamad.

Väga suur asi oli, et võtsin õigel ajal tööle Vello Liliumi, kellel ei olnud kutset, aga kes armastas oma ala. Seda ta on pärandanud Olavi pojapojalegi [Janek Vallimäe on nüüd ise suusatreener ja kehalise kasvatuse õpetaja  toim.]. Vello aitas suusatamist edasi viia, tema jälle ütleb, et mina viisin ta selle juurde. Eks see oli vastastikune.

Olav: Kõige tähtsam on kaadri küsimus. Kool oli heal järjel, kui ma sealt ära tulin [1991. aastal − toim.].

Villio: Suhted kollektiivis on olulised. Vahel on koolides kaebamist, aga meil seda ei olnud. Kõik küsimused lahendasime omavahel. Mulle tundub, et see asi on edasi läinud, tundub, et kollektiiv seisab ühe asja eest väljas.

Olav: Direktor peab õpetajatega distantsi hoidma. Kui üks kamp teeb endale eraldi kohvinurga, siis on asi mokas. Seda ma ei lasknud. 

Villio: Jah, selline asi viib kohe kollektiivi lagunemiseni. 

Olete elanud 90aastaseks ja ütlete küll, et tervis pole enam see, aga eesti mehe jaoks on see kõva saavutus. Mis nõksuga?

Villio: Sünnipäeva hommikul pool kaheksa helistas sõber Aru Krista [endine eesti rahva muuseumi direktor ja riigikogu liige  toim.]. Ta ütles: "Sul on kõige suurem õnn, sa oled 90aastane ja ma saan aru, et sul on mõistus peas." Mälu küll veab alt, nimedega kõige rohkem ja vahel see ei lase magada. 

Olav, kodu-uurimine peaks mälule hästi mõjuma. Oled sellel alal olnud väga viljakas ja hulga raamatuid välja andnud.

Olav: Nägemine on vilets, lugemisel lähevad juba tähed segi. Selle kohta peab ütlema niimoodi, et ega mina ei kirjuta ajalugu, mina kirjutan mälestusi. Mina mäletan, et isal oli üks punane vasikas viie jalaga ja viies jalg oli roheline. Vaidle vastu! 

Villio: Sinu kohta peaks siis ütlema mälestusloolane. Minult ka oodatakse, et ma kirjutaksin oma mälestusi, aga küll ma veel jõuan. Kool saab tuleval aastal sada, mina olen seal viiskümmend aastat tööl olnud − pool kooli eksisteerimise ajast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles