/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
/nginx/o/2020/06/19/13162423t1h44a9.jpg)
Riigid sulgesid koroonapandeemia puhkemisel piirid päevadega, ootamatult lõigati läbi rahvusvahelised ühendused. Esimese ning rängima löögi sai turismisektor. Alles olid Eesti turismiedendajad käinud messidel Helsingis ja Riias, tutvustanud plaane "Tourestil". Räägiti puhkamisvõimalustest Eestis. Keegi ei teadnud, milline põrgu ees ootab.
Hotellide käive kukkus 95% või rohkemgi. Spaahotellid sulgesid uksed. Sellist lööki ei mäleta isegi eelmise masu ajast. Valitsus külvab pidevalt hirmu ja paanikat. Põhisõnum on: ärge reisige ja püsige kodus. Inimesed on muudetud tigedaks ja kurjaks.
Kui teised riigid teevad kõik, et toetada majandust ja tuua see võimalikult väikeste kaotustega lahinguväljalt välja, jättis Eesti oma ettevõtjad üksi. Uppuja päästmine on enda asi. Pole majandust, ei ole raha, mida jagada. Pateetiliselt jutustame toetusmeetmetest, aga need on pelgalt sõnad.
Turism on riigi visiitkaart. Sellest on ammu aru saanud Vahemeremaad, Balkani piirkond ja suurriigid. Leedu elavdab suvel turismisektorit 15 miljoni euroga, pakkudes võimaluse kodumaal puhata. Toetatakse ning turgutatakse sealseid hotelle ning spaasid. Skeem on lihtne: kui peatud hotellis kolm ööd, maksad vaid kahe eest. Ühe ööbimise katab omalt poolt riik. Nii suudetakse raske aeg üheskoos üle elada. Leedus on asi lihtsam, kuna tegemist on katoliikliku maaga. Katoliiklus hoiab inimesi koos, eriti rasketel aegadel. Miks ei võiks meiegi leedulastelt midagi õppida?
Pateetiliselt jutustame toetusmeetmetest, aga need on pelgalt sõnad.
Taas räägime, kuidas oleks vaja Virumaad aidata, aga kui tegudeni minna, ununeb kõik. Mul on piinlik, kui räägitakse miljoni või paari eraldamisest turismile. Riigid panevad turismi säilitamise nimel mängu kümneid, kui mitte sadu miljoneid. Horvaatia, mille põhiline majandusharu ongi turism, eraldab tänavu kodumaal puhkajatele hiigelsummad. Mängu lähevad turismikaardid ja vautšerid hinnaga 400 eurot inimese kohta. Horvaatiale on turism eluliselt tähtis, see toob aastas sisse 11-12 miljardit eurot (Eesti eelarve!).
Meie riik toetas, tahan öelda, et laenas Nordicale 30 miljonit, samas kui lätlased toetasid oma lennufirmat 250 miljoniga.
Panustasime oma lennufirmasse oluliselt vähem. Brüsselist vaadates oleme ääremaa ja ühendusi muu Euroopaga vajame nagu õhku. Riia on Baltikumi keskus ja muutub veelgi tähtsamaks. Lennuühendused toovad tulevikus raha. Saabuvad turistid kulutavad ning annavad tööd ja leiba kümnetele tuhandetele. Paljud ärimehed ja turistid saabuvad Virumaale just õhuteed pidi.
Lätigi toetab oma turismisektorit riikliku garantiiga. Sealgi makstakse kodumaal puhkajatele kinni osa kulusid. Poola, Tšehhi ja Saksamaa on lasknud käiku riiklikult garanteeritud vautšerid turismiteenuste tarbimiseks.
Meiegi võiksime toetada suvel koduseid ööbimisvõimalusi, maksta kinni näiteks Ida-Virumaa külastajatele bussi- või rongipiletid. Tullakse siis siia Tallinnast või Tartust. Sellega säilitaksime töökohad nii Elronis kui Virumaal. Omapoolset initsiatiivi võiksid näidata Virumaa muuseumid.
Võiks pöörduda ühiselt kultuuriministeeriumi poole ja esitada ettepanekud riigipoolseks toetuseks. Miks mitte katta paari miljoniga vähenenud piletitulu? Kaitsekulutuste hoidmine 2% piiril võib olla oluline, ent kui muid tulusid laekub vähem ja peab inimesi koondama, ei laeku riigile ka makse. Siseturism ootab rohkem tähelepanu. Kurb on, kui president kuulab vaid maasikakasvatajate itku ja muretseb Ukraina tööjõu pärast, samas võinuks Kersti Kaljulaid kohtuda meie siseturismi edendajatega. Tulla Ia-Virumaale ja rääkida siin silmast silma. Siinsedki ettevõtjad tahavad ellu jääda. Maasikakasvatus on hooajaline, turism aga aasta ringi tegutsev valdkond. Kui sulgeme ühel päeval Virumaal muuseume ja paneme kinni spaasid, pole tulevikus loota regiooni raha ja kaovad töökohad.