Anvar Samost: Rail Baltic kõikjal meie ümber

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

Rail Balticut ei ole küll veel füüsiliselt olemas, kuid juba mitmeid aastaid toimib ta omalaadse testina, mis aitab meil mõtestada ja mõista nähtusi ja inimesi.

Nüüd me siis teame ka Euroopa kontrollikoja autoriteetse sõna läbi, et Rail Baltic läheb kallimaks, kui algul eeldati, ning selle ärilise tasuvuse kindlus on kahtlane.

Koja auditist selgub, et projekti esialgne prognoositud maksumus oli 4,7 miljardit eurot, kuid uue ennustuse järgi on selleks seitse miljardit eurot. Praegune ametlik maksumus on aga 5,8 miljardit eurot. Tasuvuse prognoosimisel on küsimärk kauba- ja reisijateveo võimaliku mahu kohal, sest teatavasti elab kõigis Balti riikides vähe inimesi ja lisaks väga hajusalt. Samuti ei ole praegu Eesti, Läti ja Leedu vahel põhja-lõunasuunalist raudteekaubavedu.

Lisaks leidsid Euroopa audiitorid, et suure tõenäosusega ei saa projekt valmis planeeritud tähtajaks, vaid ilmselt lausa neli aastat hiljem, aastaks 2030.

Tahtmata olla vähimalgi määral irooniline, peab ütlema, et kõik see on ammu teada olnud, aga omal viisil kirjeldab Baltimaade reaalse olustiku üha korduv taasavastamine Rail Balticu huvitavat rolli Eesti elus viimasel aastakümnel. See projekt on nagu ootamatult silme ette asetatud suurendusklaas või peegel, mis aitab mõista nähtusi ja inimesi, kelle sisu võib muidu ähmaseks või osaliselt mõistetamatuks jääda.

Valikutes, kus meil on õnnestunud oma rahvaarv unustada ja suurelt tegutseda, on Eestil alati hästi läinud, Vabadussõjast Tallinkini välja.

Ilmselt teavad kõik, et kui ehitada midagi väga suurt, siis selle planeerimine ja ettevalmistused koos demokraatlikus õigusriigis normaalsete nõusolekute saamisega võtavad nii kaua aega, et algul arvestatud maksumuse võib julgelt kahega korrutada. Kuskil Hiinas või Venemaal niimoodi muidugi ei oleks, aga nii saamegi kindlalt öelda, et elame vabal maal, kus suurte asjade sündimiseks peab olema laialdane üksmeel.

Aeg-ajalt läheb see meelest ära, eriti kui kellelgi tekib mõni eriti progressiivsena näiv idee, mida tahaks kohe rakendada just oma kaasmaalaste peal. Aga üldiselt ei erine suure elusid muutva idee elluviimine väga palju kolme riiki läbiva kiirraudtee ehitamisest. Mõelge selle peale, kui tekib soov kõiki inimesi kiiresti ja korraga teie meelest õigesti elama panna.

Ka tõsiasi, et Eesti (või Läti või Leedu) on väheste inimestega hõredalt asustatud maa, jõuab meile tihti kohale välismaalaste peegelduse kaudu. Rail Balticu projekt on siingi pigem hea mõõdik, et mõista meie rahvaarvust tulenevaid eeliseid ja hädasid.

Paljud asjad ei näi end Eestis Exceli tabelisse panduna kunagi ära tasuvat. Lennuühendused teiste riikidega, mitmekesine ja kvaliteetne ajakirjandus, neljarealised maanteed tähtsamate linnade vahel, hea kodumaine kõrgharidus. Lõpuks omakeelne kultuur ja parlament. Ometi on nad olemas ja vajalikud, ilma nendeta oleks Eesti üks täiesti mõttetu ja õnnetu koht.

Valikutes, kus meil on õnnestunud oma rahvaarv unustada ja suurelt tegutseda, on Eestil alati hästi läinud, Vabadussõjast Tallinkini välja.

Indikatiivsel moel on Rail Balticu vastane viha üks teema, mis seob muidu erinevatel positsioonidel seisvaid inimesi ja gruppe EKREst Kalamaja mulli aktivistideni. Ise olen juba tükk aega mõne algatuse, huvirühma või nähtuse puhul parema selguse saamiseks rakendanud Rail Balticu testi: kui keegi on muu kõrvalt Rail Balticu vastu lihtsalt vastuolemise pärast või mingi äraspidise grupiidentiteedi mõjul, siis pole sageli ka tema muid seisukohti põhjust ülemäära kriitikavabalt võtta.

Ja muidugi Balti riikide koostöö. Raske öelda, kas see raskesti defineeritav asi on Rail Balticu mõjul paranenud, kannatanud või üldse muutunud. Taas peab tõdema, et raudteeprojekt on ka siin kui halastamatu valgusvihk, mis ise ei muuda midagi, kuid toob nähtavale tolmurullid ja ämblikuvõrgud nendes nurkades, millega me pole piisavalt viitsinud või tahtnud tegelda.

Kõige selle kõrval tegelik kiirraudtee rajamine juba sisuliselt käib. Kui ta ka peaks valmis saama alles 10 aasta pärast, siis ikkagi võib teha ühe ennustuse: üllatavalt paljud saavad olema üllatavalt rahul. Läheb, nagu läks Tallinnas Reidi teega, mis pidi olema katastroof, kuid on parandanud kümnete tuhandete inimeste igapäevast elukvaliteeti.

Tagasi üles