Anvar Samost: EKRE Eesti suurimaks erakonnaks?

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Kõik madalamalt peaministriparteiks tõusnud Eesti erakonnad on pidanud oma varasemaid positsioone pehmendama. Kas Martin Helme juhitud EKRE on selleks valmis?

Teie loete neid ridu teisipäeval, aga kirjutan ma kolmapäeval, mitu päeva enne EKRE kongressi, kus erakonna uueks esimeheks saab Martin Helme. Mul pole mingit põhjust karta, et kolumn on avaldamise hetkeks äkki aegunud. Mart Helme enam ümber ei mõtle, keegi teine oma kandidatuuri üles seada ei saa ja pole tahtnudki.

Nii kindlalt on suuruselt teine valitsuserakond isa ja poja Helme kontrolli all. Aga see ei ole muidugi üllatus.

Väike üllatus oli tõepoolest, et ligi pool aastat liikunud kuuldused Mart Helme EKRE esimehe kohast loobumisest Martin Helme kasuks osutusid õigeks. EKRE on nii tülikas nähtus, et pea kõikidel teistel erakondadel ja poliitikutel on paratamatu soov uskuda iga juttu, mis kuidagi viitab konkurendi nõrkusele või ebastabiilsusele. Nii neid kuuldusi ka liigub ja paljud pole tõele vastanud.

EKRE peaks parlamendis senisest suurema kohtade arvu võtmiseks pöörduma nende valijate poole, kes neisse praegu kriitiliselt suhtuvad.

Küsimus on, kas Eesti poliitikas EKRE esimehevahetuse mõjul midagi olulist üldse muutub ja kuidas.

Ühes pikemas usutluses enne kongressi − ERRi venekeelse portaali otsesaates, mida juhtis Ildar Nisamedtinov − tegi Mart Helme viite 20. sajandi ajalukku, nii nagu talle meeldib, ja ütles, et Hiina diktaator Mao juhtis riiki ka ilma formaalse ametita. Sõnum on seega, et Mart kavatseb Martini selja taga ikkagi erakonda valitseda. See on kena kujund, aga poliitikas on ametlikel positsioonidel reeglina suurem tähendus, kui nende põlgajad tunnistada tahavad.

Teisalt on nii Mart kui ka Martin Helme püstitanud uuele esimehele 2023. aasta riigikogu valimistele vaadates väga kõrge eesmärgi. EKRE peab võitma parlamendis suurima arvu kohti ja saama valitsuse moodustajaks.

Selline siht muidugi tähendab, et muutusi senistes positsioonides ja taktikas on EKRE-l vaja teha, ja mitte vähe.

Eestis saab peaministriparteiks erakond, kel on 101kohalises riigikogus vähemalt neljandik kohtadest. Kui erakondi on vähem kui praegused viis, siis peab kohti olema vastavalt rohkem. Igal juhul räägime pigem 30st kui 25 saadikust.

EKRE-l on praeguses riigikogus 19 saadikut, mida on kaks korda rohkem kui eelmises koosseisus. Selline kohtade arv näib ka olevat ülempiir, kuhu võib jõuda, kui ei ole soovi või oskust valimistel kõnetada kõiki olulisi valijate rühmi Harjumaa 30aastastest kahe lapse emadest Kohtla-Järve venekeelsete tööliste ja Võrumaa pensionärideni. Mäletame kõik, kui püüdlikult on Reformierakond oma valimisreklaamides Andrus Ansipi ajast alates pensionäridele eraldi sõnumeid edastanud. Jüri Ratase perioodi Keskerakond on omakorda suurt vaeva nägemas Tallinna ja Harjumaa nooremate eestlastega.

Ja samas on taas Keskerakonna venekeelsete valijate näitel näha, kuidas ükski toetajate rühm ei ole erakonna külge lukustatud.

EKRE toetus on küll kõikide küsitluste järgi Eesti erakondade seas püsivalt kolmandal kohal, kuid liigub Reformierakonna ja Keskerakonnaga võrreldes siiski madalamas vahemikus. Alates riigikogu valimistest 2019. aasta märtsis on see teinud vähe kõrvalekaldeid 16-18 protsendi koridorist, mis vastab ka valimistulemusele.

Seega peab EKRE parlamendis senisest 10 võrra suurema kohtade arvu võtmiseks pöörduma nende valijate poole, kes neisse praegu kriitiliselt suhtuvad. Naised, nooremad inimesed linnades, venekeelsed valijad. Eespool viidatud ERRi intervjuus toetas seda loogikat ka Mart Helme ise, kirjeldades, kuidas Reformierakonnalt ja Keskerakonnalt oleks kummaltki võimalik võtta kolme-nelja protsendipunkti ulatuses toetajaid.

Aga see tähendab muidugi, et tuleb minna sama teed, mida omal ajal on Reformierakond ja Keskerakond käinud, ehk pehmendada oma kõige polariseerivamaid seisukohti ning võtta märgilisi, kuid seni võõraid positsioone üle konkurentidelt ja vastastelt. Ka tuleks erakonda tuua nähtavatele kohtadele uusi inimesi, kes profiililt erineksid EKRE praegusest peavoolust ning võiksid meeldida Keskerakonna, Reformierakonna ja sotside valijatele.

Ausalt öeldes ei tundu selline areng tõenäoline. Martin Helme on ideoloogilisem poliitik kui Mart Helme ja seega võiks pigem eeldada retoorikas tsentrist kaugemale liikumist. Samuti ei ole usutav, et maailmavaatest hoolimata tahaksid Helmed kellelegi loovutada osagi kontrollist, mis EKRE valikute üle raske tööga saavutatud on.

Loogilisem näib, et sõnumid valimistel esimeseks erakonnaks tõusmisest on mõeldud Mart Helme esimehe kohast loobumist selgitama ja toetama. Peab ju olema suur eesmärk, et nii suurt muutust teha.