Anvar Samost: piirangud kadusid, vabadus võitis

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Kui märtsis eriolukorra alguses võis karta, et kaskaadina kerkinud piirangute tühistamine osutub raskeks, siis õnneks on meie väikesed ja suured vabadused kõik alles.

President Kersti Kaljulaid rääkis iseseisvuse taastamise päeval Kadriorus kõnet pidades pikalt vabadusest. Koroonaviiruse leviku mahasurumiseks tehtud piirangud kogu maailmas on küsimuse üksikisiku ja ühiskonna suhtest üle pika aja suure teravusega üles tõstnud. Sama mure oli ka Eesti riigipeal.

President ütles: "2020 ei tohi olla aasta, mille kohta 30 aastat hiljem öeldakse: see oli hetk, mil jäime ilma oma vabadustest. See oht on. Pandeemia alguses oli suur segadus. See on arusaadav. Kuid segaduste, kiirete otsuste ja ümberotsustamiste käigus on läbipaistvus ja otsustamise aluste selgus üliolulised. Muidu kaob usk õigusriiki, inimestel tekib ebakindlus oma õiguste suhtes. See on vabaduse lõpp."

Poliitikud on selgelt, kuigi vaevaliselt, liikunud üldistest ja kõiki valimatult riivanud keeldudest suunas, kus on valikulised, konkreetsetest haiguskolletest tulenevad ja täpselt sihitud piirangud.

President tõi näiteid ja küsis: kas me teame, milliste tingimuste mittetäitmisel tuleb terviseamet ja vahel ka ametiga koos politsei? Kas piisab närvilistest naabritest, kes on peol näinud kedagi, kes kõneles hispaania keeles? Või peab selleks toimuma hipide kokkutulek? Ta jätkas viidates, et legaalselt maale saabunud teise riigi kodanikult võeti õigus viibida Eestis seepärast, et ta polnud saanud aru: karantiin tuleb veeta mitte midagi tehes.

"Mis üldse on enam lubatud oma kodus, oma maa peal, mis on keelatud?" küsis president. "Millal selline reeglite eskalatsioon aset leidis?"

Minu meelest on president õigel teel, kui kaitseb inimest riigivõimu suva eest ja kasutab 20. augusti kõnet sellest, et vabaduse haprust rõhutada.

Õnneks aga president eksis, kui rääkis eskalatsioonist.

Aprillis, keset koroonapiirangute karmistamist, kirjutasin ise samadel veergudel, et on oluline, et me ei laseks vabadusi ühiskonnas püsivalt ja asjatult kärpida võimu poolt, sama oluline, et me ei laseks end agaratel ja valvsatel kaaskodanikel mõistuseta loomade kombel ketti panna. Märtsis, eriolukorra kehtestamise päeval, küsisin, kas sisse viidavate piirangute tagasipööramine on tehtav, kui palju meie vabadustest aasta pärast alles on?

Õnneks oleme neli kuud hiljem vabad kodanikud vabal maal. Kõik erakorralised piirangud ei olnud põhjendatud ja proportsionaalsed, aga kõik need on maha võetud. Eestis on paar kuud olnud vähem keelde ja reegleid kui liberaalse suhtumisega kuulsaks saanud Rootsis.

Seega, kus on presidendi mainitud eskalatsioon?

Pigem on poliitikud selgelt, kuigi vaevaliselt, liikunud üldistest ja kõiki valimatult riivanud keeldudest suunas, kus on valikulised, konkreetsetest haiguskolletest tulenevad ja täpselt sihitud piirangud. Loodetavasti ka rohkem usaldust pädevate ametite suhtes ning vähem reaalajas poliitilist käsitsijuhtimist.

See on enamiku vabaduste huvides, kui terviseamet, ilma poliitilise suuniseta, kontrollib, kas hipilaagris on olemas pesemisvõimalused, seep ja vesi. Ka see on enamiku vabaduste huvides, kui politsei kontrollib üksikute välismaalaste poolt vabatahtlikult võetud karantiinikohustuse täitmist.

Ega mullegi ei meeldi, kui politsei tühjal sirgel teel kiirust mõõdab, aga pigem lepin sellega, kui võimalusega, et üldise turvalisuse huvides viiakse kiiruspiirang 110 kilomeetri pealt tunnis 80 peale. Veel parem oleks muidugi ehitada välja nüüdisaegsed kiirteed, kus piirang oleks 150 kilomeetrit tunnis, aga sama hästi võiks ka muidugi oma lüpsjatele maksta palka, mille taseme juures poleks vaja ukrainlasi lennukiga sisse vedada.

Ka olukorras, kus Eestis on koalitsioonis erakond, keda pigem õigustatult kahtlustatakse soovis kruvisid kinni keerata, ja erakond, kelle eelistatud juhtimismudel mõned aastad tagasi oli väga autoritaarne, oleme koroonakriisi varal näinud, et valitud poliitikud eelistavad instinktiivselt vabadust mittevabadusele, ametid ja institutsioonid toimivad ning põhiseadus kaitseb üksikisikut massi eest. Kuidagi ei paista, nagu olekski nüüd nii, et "iga sinu õigus ja vabadus − omandi puutumatus, isikuvabadused, õigus ettevõtlusele − on olemas ainult nii kaua, kui kellelegi tuleb pähe need sinult ära võtta".

Aga pigem on hea, et president seda ohtu ühiskonnale meelde tuletab.