Anvar Samost: Eestile on vaja mitmekesist ajakirjandust

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Eesti ühiskond vajab nii avalik-õiguslikku kui erameediat, sest ajakirjanduse mitmekesisus ja kvaliteet on meie vabaduste püsimise tagatis.

Võimalik, et targem oleks olnud järgnevat juttu mitte kirjutada. Ajakirjanike ja meediatöötajate iseenda tegemisi kajastavat on niigi ebaproportsionaalset palju.

Aga eeldan, et seekord on tegu siiski piisavalt olulise teemaga, mille selgitamist ei saa jätta ainult ühe huvitatud osapoole hoolde. Ühtlasi teen kohe selgeks, et erapooletust ma küll võin rahvusringhäälingu ja erameedia suhet analüüsides üritada, kuid kõigile jääb ikka võimalus selles minu töökohta − rahvusringhäälingu uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja − arvestades kahelda.

Ainult tavapäraste tele- ja raadioprogrammidega, mis on piiratud kitsasse teemavahemikku, jääks ERR kiiresti marginaalseks ja väheoluliseks, omamoodi meediamuuseumiks.

Erameediaettevõtete huve esindav ühendus esitas septembri alguses Euroopa Komisjonile kaebuse, kus taotleb sisuliselt ei midagi vähemat kui Eesti Rahvusringhäälingu ehk ERRi ajakirjandusliku tegevuse piiramist kultuuriliste tele- ja raadiosaadete, rahvusvähemustele mõeldud saadete, murdekeelsete, analüüsi- ja intervjuusaadetega. Kõik.

Otsesõnu on erameediaettevõtetele sobimatu ERRi tegevus digitaalsetel platvormidel, tekstilise uudissisu loomisel, järelevaatamis- ja voogedastusteenuste pakkumisel, meelelahutusliku sisu pakkumisel, populaarsete spordivõistluste edastamisel ning isegi sellekohane infotehnoloogiline arendustegevus. Kõige selle rahastamine riigieelarvest olevat ebaterve konkurents, riigiabi reeglite rikkumine.

"Erakapitalil põhinevad online-uudissisu tootjad [sic!] ei ole võimelised konkureerima ERRi poolt pakutava tasuta teenusega," seisab kaebuses, mida muide esitajad avalikuks teha ei soovi ning mille kohta nad on avaldanud ainult ühe lühikese ja pinnapealse teate.

Ühest küljest võiks seda kõike võtta kui suurt ja siirast komplimenti ERRile ning eriti selle ajakirjandusorganisatsiooni uudiste ja digitaalse poole inimestele, kelle töö viimaste aastate jooksul on tõesti toonud rahvusringhäälingule palju uusi lugejaid, vaatajaid ja kuulajaid.

Aga muidugi võib kaebust ka vaadata kui Eestis enneolematut rünnakut ajakirjanduse mitmekesisusele ja kvaliteedile.

Avalik-õiguslikud ringhäälingud nende lääneriikides praeguseks välja kujunenud vormis täidavad eelkõige kaht rolli: ühiskonna sidumine ja ajakirjandusliku standardi tagamine.

Rahvusringhäälingu arengukava ütleb nii: "Killustuvas ning polariseeruvas ühiskonnas vajab inimene otsuste tegemiseks ja vabaks eneseteostuseks kvaliteetset ja usaldusväärset infot. Kestlikult pakub seda Eesti meediaväljal vaid ERR. Suurendame ühiskonna sidusust ja aitame kaasa sellele, et iga Eesti elanik tunneks seotust Eesti riigi ja rahvaga, olenemata tema elukohast või sotsiaalmajanduslikust taustast. /... / Uudised on iga ajakirjandusorganisatsiooni kese."

 Ja veel: "Just sisuline mitmekesisus ja meediavormide paljusus tagavad info- ja kultuurisisu jõudmise võimalikult paljude erinevate ühiskonnaliikmeteni."

Ehk siis lihtsamalt öeldes, ERR ja avalik-õiguslik meedia laiemalt peab kaasas käima ühiskonna ja meediatarbimise muutustega, et keegi ei peaks elama teistest äralõigatuna ja pimeduses kobama. Selge on, et ainult tavapäraste tele- ja raadioprogrammidega, mis on piiratud kitsasse teemavahemikku, nagu erameediat esindav liit sooviks, jääks ERR kiiresti marginaalseks ja väheoluliseks, omamoodi meediamuuseumiks.

Eesti inimesed jääksid ilma suurest hulgast sisust neile sobivatel platvormidel, mida erameedia, eriti Eesti väikest turgu arvestades, oma olemuse tõttu pakkuda ei saa. See ei ole süüdistus, see on ERRi tegevuse põhjendus ning ERRi ajakirjanike suur privileeg ja vastutus.

Olen ise pikalt erameedias töötanud ja võin sarnaselt paljude kolleegidega kinnitada, et selle suunatus auditooriumi maksimeerimisele reklaami- ja tellimustulu tagamiseks seab piirid. Lihtsalt öeldes: odavam on meelt lahutada kui majandus- või välisteemasid süvitsi uurida.

Sellest hoolimata on alati saanud ja saab ka edaspidi erameedias teha väga head, otsivat ja uuenduslikku ajakirjandust.

Seega, kui kaebus on ühest küljest kompliment ERRi ajakirjanikele, siis teisalt on see etteheide suurte erameediaettevõtete juhtimisele, nii ärilises kui sisulises plaanis. Ilmselt ollakse praegu siis jõutud seisu, kus oma tegevuse parandamisest lihtsam on taotleda napi rahastusega avaliku meedia tegevuste administratiivset piiramist.