/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/11/02/13451336t1ha0a7.jpg)
Tänases Põhjarannikus käsitleme kohtulahendit, mille riigikohus tegi eelmise nädala lõpus vaidluse pinnal, mis sai alguse ühes Kohtla-Järve korteriühistus. See sätestab, et ühistu kaasomandis oleva avaliku ruumi jälgimine ei ole ilma ühistu liikmete enamuse nõusolekuta lubatav, kuna rikub teiste elanike õigust privaatsusele.
See on tähelepanuväärne lahend selle poolest, et paneb paika konkreetse piiri, kuidas tohib videovalvet korraldada ühistus. Lahend ütleb veel, et isegi kui suurem osa ühistu liikmetest on kaamerate paigaldamisega päri, tuleb seada kindlad reeglid, kuidas neid salvestisi kasutada võib.
Ent videokaamerate ja nende salvestamistega on ju halli ala mujalgi. Riigikohtu lahendi loogikast võib järeldada, et ühistu liige ei tohi iseseisvalt kinnitada kaamerat ka talle kuuluva aknaraami külge, et jälgida seda, mis toimub näiteks õues, sinna pargitud auto turvalisuse huvides.
Mida aeg edasi, seda rohkem peame arvestama, et avalikes kohtades võivad meid jälgida sajad salasilmad. Kauplustes ja teenindusasutustes oleme sellega juba harjunud. Ka tänavaile ilmub kaamerasilmi aina rohkem. Autodes-bussides pole pardakaamerad enam ammu mingi haruldus.
Muidugi saame me aru, et paljuski on see kõik meie endi turvalisuse huvides. Aga küllap peab seadusandja üha rohkem tulevikus täpsustama, kust läheb piir iga inimese õigusest privaatsusele. Seda, et need piirid väga üheselt paigas pole, näitas selle kohtukaasuse erinev lahend eri astme kohtutes.