Kaire Viil: mida pered võiksid küsida oma koolilapselt ja koolijuhilt?

Kaire Viil, Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži lektor, Virumaa eesti hariduse seltsi liige Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ühtse eesti kooli idee tekitab teadmatuse tõttu nii eesti kui vene peredes segadust ning see tekitab kuulujutte, mis eskaleerub vahel sotsiaalmeedias emotsionaalseks poriloopimiseks.

Peredel on kõrged ootused haridusele, aga kui paljud meist süvenevad sellesse, mida ja kuidas koolis õpitakse? Kogen kohtumistel ja arutlustes õpetajate, gümnasistide ja lastevanematega, et õppimise kvaliteedi oluliseks mõõdupuuks on hinded, mitte niivõrd õpisisu ning nõudlikkus nüüdisaegsete õppemeetodite rakendamise suhtes. Hinde nimel õppimine pole enamasti seotud sisemise motivatsiooniga: ma tahan õppida, selgeks ja aru saada ning järjest paremini sooritada. Sisemist motivatsiooni toidab turvatunne õppimisel. Vigadest õpitakse tihti rohkem ja tõhusamalt kui kohe õigesti tehes.

Kutsun peresid lapselt küsima, mida ta täna koolis õppis, mitte seda, mis hinde sai.  

Õppimine on paljuski kordamine ning kõrgete hinnete ootus ja nende kunstlik panemine ei kutsu õpitut kinnistama. Seega ei peaks perede, õpilaste ja vahel ka koolijuhtide eesmärk olema manguda õpetajalt kõrgemaid hindeid, mis ei peegelda õpilase tegelikke oskusi ja teadmisi ega tihtipeale ka õpetamise kvaliteeti. Aus toetav tagasiside innustab uuesti katsetama ning arengu märkamine kasvatab eneseusku ja innustab tulemuse nimel pingutama.

Eesti koolid juhinduvad juba 2015. aastast muutunud õpikäsitusest. Selle rakendamiseks peavad koolide töötajad esmalt ise olema hästi kursis ühiskonna muutustega, täiendama end pidevalt (muidugi sisemise motivatsiooni ajel), olema avatud ning koostööaltid. Kvaliteetset õppesisu saab luua elukestvalt õppiv avara silmaringiga õpetaja. Lapsed peavad põhikooli lõpuks oskama vähemalt kolme keelt. Kui paljud Ida-Virumaa venekeelsete koolide töötajad ise oskavad vähemalt kesktasemel kaht võõrkeelt? Kas või selleks, et oma valdkonna uuemate rahvusvaheliste käsitustega pidevalt kursis olla ning koostööd teha?

Pered on nõudlikud hinnete suhtes, aga kui paljud uurivad, kuidas on õpetaja end viimase paari aasta jooksul täiendanud ning mil viisil ta nüüdisaegseid õppija arengu toetamise võtteid tunnis rakendab. Praegu kirjutatakse palju ühtsest eesti koolist ning siinsete venekeelsete põhikoolide riigistamisest.

Teadmatus tekitab hirme, näiteks arvatakse, et ühtne eesti kool kaotab lapse identiteedi. Mõtteviis, elulaad ja identiteet luuakse ju kodus ning eestikeelses koolis õppimine ei kahjusta kuidagi perede väärtushinnanguid. Kultuuriruum luuakse kodus ning kool ja lasteaed toetavad lapse arengut.

Psühholingvistika dotsent Virve-Anneli Vihman kirjutab eelmises Horisondis, et kui laps kuuleb head eesti keelt vaid mõni tund nädalas, siis loob see keelest üksnes ähmase pildi ja sellest ei piisa, et keelt täielikult omandada. Kui nädalas on üksikud heas eesti keeles tunnid, õpitakse vaid veidi sõnavara ja mõned laulud. Ühtsele eesti koolile üleminekuta pole venekeelse põhikooli, 60/40-gümnaasiumi ega kutsekooli  õpilased Eesti ühiskonnas ja edasistes õpingutes toimetulekuks valmis. Seda ei soovi õpilased ise ega nende peredki. Nii et õppimisel ja arengul on hinnetega peaaegu olematu seos. Miks peaksid venekeelsete koolide õpilaste pered aktsepteerima ja leppima isoleeritud noorte inimeste taastootmisega?

Muutuste tegemine on peaaegu alati ebamugav ning harjumiseks kulub nädalaid. Ühtsele eesti koolile üleminek vajab kõikide hirmude, eelarvamuste väljaütlemist ning kõikides küsimustes selguse saamist. Mida tavaliselt arutatakse koolide koosolekutel ja kui palju on peredel kooli esindajatega kokkusaamistel üleüldse avatud dialoogi?

Esimene samm avatud julge suhtluse suunas viib teisteni ning ootan Ida-Virumaa hariduse lähituleviku ja ootuste teemal laiapõhjalist käsitlust eri sihtrühmadelt. Kas pered on sellega rahul, et venekeelsete koolide juhid on oma ametikohale justkui põlistatud, või soovime ka õpetajate ametikohtade täitmist ausate läbipaistvate konkurssidega?

Kutsun peresid lapselt küsima, mida ta täna koolis õppis, mitte seda, mis hinde sai. Järgmine mõtteharjutus oleks, miks seda teadmist tarvis on ja kuidas see teiste eluvaldkondadega on seotud. Ka õpetaja peaks rõõmustama, kui saab laste ja peredega arutleda igivana küsimuse teemal "Miks meil seda on vaja teada ja osata?".

Ennastjuhtiv õpetaja suudab sellele küsimusele laiapõhjaliselt ja koostöötahteliselt vastata ning koos peredega õppimisfilosoofia teemal arutleda.