Erik Gamzejev: riik peaks hea aednikuna Ida-Viru tööturgu hoolega kastma

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kogenud aednikud teavad, et põua ajal tuleb taimi kasta ohtralt. Vähese vee sage sortsutamine on tühi vaev ja vee raiskamine, millest pole kasu. Taimed kuivavad ikkagi ära.

Eesti riigivõim ei ole Ida-Virumaa tööpuudusega võitlemisel tegutsenud viimase veerandsajandi jooksul kõige hoolsama aednikuna − suurte ja mõjusate sammude asemel on eelistatud tilgutada väiksemaid meetmeid, mis pole töökohtade põua ajal murrangut kaasa toonud.

Eelmise sajandi lõpus läksid Ida-Virumaal ridamisi pankrotti mitmed suured ettevõtted. Osa neist kohanes uute oludega, kuid jätkas märksa väiksema töötajate arvuga. Juba siis tõmbasid töökohti kõvasti koomale ka põlevkivikaevandused. Ida-Virumaast sai ülekaalukalt Eesti suurima tööpuudusega maakond ja nii on see püsinud rohkem kui 25 aastat.

Erand oli vaid 2018. aasta, mil Ida-Virumaa loovutas lühikeseks ajaks suurima tööpuudusega maakonna tiitli Valgamaale. Seejärel algas aga kliimapoliitikast tingitud uus koondamistelaine elektrijaamades ja kaevandustes. Praeguseks on Ida-Virumaal töötuse tase 12,5 protsenti, Eestis keskmiselt 7,6 protsenti.

Tööjõumaksude soodustus ei ole sotsiaalabi Ida-Virumaale, vaid piirkonna majanduse käivituspump.

Poliitikute poolt on stenogrammid "täis räägitud" ja internet "täis kirjutatud" sellest, kui tähtis on nii sotsiaalses kui ka julgeoleku mõttes saada Ida-Virumaal jagu tööpuuduse tondist, millest tulenevad ka paljud teised piirkonna probleemid. 25 aastat on justkui kõvasti pingutatud, vaeva ja raha on kulunud ka, aga soovitud tulemust ei ole.

Kahtlemata on Ida-Virumaa edulugu viimastel aastakümnetel toimunud turismi areng. See on parandanud kohalikku elukeskkonda, teinud maakonda tuntumaks ja parandanud mainet. Kohaliku turismielu eestvedajad teevad jätkuvalt kiiduväärt pingutusi ja seavad suuri eesmärke.

Kuid turism on suuresti hooajaline äri, mis on kergesti haavatav, olgu põhjuseks suhted idanaabriga või pandeemia. Ka palgatase on selles majandusharus selline, mis tõmbab ajutisele tööle inimesi pigem vaesematest maadest kui kohalikke. Turism ei suuda samaväärselt asendada Ida-Virumaa tööstuses kadunud töökohti.

Kui nii-öelda lahjemad rohud ei ole töötuse allasurumisel efekti andnud, siis peab kasutama tõhusamat ravi, tuletades meelde aednike kuldreeglit, et põua ajal on kastmisest kasu vaid siis, kui maapind saab juurteni niisutatud.

Viimased aasta-kaks on Ida-Viru tööpuuduse vähendamise võlusõnadeks saanud "õiglase ülemineku fond". See on Euroopa Liidult terenduv 340 miljoni euro suurune valurahapott selle eest, et kliimapoliitika tulemusel on Ida-Virumaal juba kadunud tuhandeid töökohti ja kaob lähiaastatel veelgi.

See on kahtlemata arvestatav rahasumma, millest on mõistliku kasutamise korral abi. Aga samal ajal ei ole mõtet tekitada asjatut lootust, et ainuüksi selle rahaga on võimalik Ida-Virumaa tööpuudust kiiresti vähemalt võrdsustada Eesti keskmisega.

Selle fondi raha kasutamise mõju avaldumiseks kulub aastaid. Rohepöörde läbiviimine tähendab eelkõige spetsiifilise tehnoloogia soetamist, millega ei kaasne sageli palju töökohti.

340 miljonist ligemale pool ehk 153 miljonit eurot on kavas suunata keskkonnasõbralike suurinvesteeringute toetuseks. Rahataotlejale on kavas seada tingimuseks, et iga toetuseks saadava 0,1 miljoni euro kohta tuleb Ida-Virumaal luua vähemalt üks töökoht, mille brutopalk ei oleks väiksem Eesti keskmisest. See tähendaks kokku pisut üle 1500 töökoha. Hoidkem pöialt, et nii ka läheb.

Kuid see on ikkagi kaks korda vähem, kui on juba kadunud ainuüksi viimase kolme aastaga otseseid töökohti põlevkivitööstuses, kus palgatase on olnud Eesti keskmisest ligikaudu veerandi võrra kõrgem. Pealegi kipub plaanidega minema ka nii, et need realiseeruvad plaanitust hiljem ja väiksemas mahus.

Seda enam ei ole mõistlik poliitiliste otsustega kiirendada olemasolevate töökohtade kadu praeguses tööstuses enne samaväärsete uute töökohtade sündi. Teadmine, et Eesti paneb oma põlevkivijaamad kinni 10-15 aastat varem kui rohepöörde eestvedajaks olev Saksamaa oma söejaamad, ei tee meie elu paremaks, küll aga tuhandeid peresid õnnetuks.

Samal ajal õiglase ülemineku fondi rahaga on vaja lisastiimuleid nii olemasolevate töökohtade hoidmiseks kui ka uute loomiseks. Sel juhul tekiks selline koosmõjuefekt, mis tooks kaasa murrangulise ja ammu oodatud muutuse Ida-Virumaal.

Üheks selliseks tõhusaks lisastiimuliks võiks saada tööjõumaksude soodustus Ida-Virumaal tegutsevatele ettevõtetele. Kui riigil on olnud ühes piirkonnas aastakümneid lahendamata suur tööhõiveprobleem, siis on vaja ka mõjusaid lahendusi. See tuleb lõppkokkuvõttes odavam, kui kuluks veel aastakümneid tööpuuduse ja sellega kaasnevate probleemidega tegelemiseks. Piirkondliku maksusoodustuse haldamine ei tohiks olla e-riigi ajastul ületamatu takistus.

Põlevkivitööstus on eelnevate kümnendite jooksul andnud riigieelarvesse ja majandusse tugeva panuse. Seda võiks võtta ka kui osalist ettemaksu, mille arvelt teha nüüd, kus olukord seda nõuab, tööjõumaksude soodustus. See ei ole sotsiaalabi Ida-Virumaale, vaid piirkonna majanduse käivituspump. Kui tööjõumaksude kulude on väiksem, siis motiveerib see just suuremat hulka töökäsi vajavaid ettevõtteid rajama Ida-Virumaale. 

Kas Ida-Virumaa saab suurest tööpuudusest jagu või mitte, sõltub paljudest asjaoludest, kuid eelkõige Eesti poliitikute ja erakondade tahtest olla oma maa kirdenurgas hea aednik.