Erik Gamzejev: kandideerijad peaksid pakkuma lahendusi, mitte selfisid

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kohalikesse volikogudesse pürgijad võiksid sotsiaalmeedias lõputu eputamise ja enesekiitmise asemel anda rohkem selgeid ja konkreetseid vastuseid, mida nad võimule tulles oma linna või valla heaks korda tahavad saata.

Selle asemel näeme enamasti aga rohkem justkui tähelepanupuuduse haigust põdevaid patsiente. Nad püüavad end sättida ühele pildile eri elualadel neist sõltumatult edu saavutanud inimestega. Pildistada end, taustaks mõni objekt, mille rajamist sellesse valda või linna on ette valmistatud palju aastaid.

Et kõik saaksid aru, et nii sportlaste rekordid kui ka mänguväljakud ja teed on sündinud tänu neile. Hale ja narr käitumine, millest jääb mulje, et midagi targemat ei oskagi nad valijale öelda.

Keerukasse olukorda juhitud Ida-Viru linnade volikogudesse on vaja asjatundjaid, mitte eneseimetlejatest toiduahela lülisid, kelle põhiline tugev külg on omakasupüüdlik kuulekus kohalikele valitsejatele.

Valimisprogrammid võiksid olla täpseks kaardiks, mille abil jõuaks valija tema ootustele kõige paremini vastava kandidaadini. Kuid need on pahatihti nii üldised ja ühetaolised, et pigem enne tüdined või eksid ära, kui jõuad sihile.

Programmides sisalduvad ümmargused loosungid stiilis, et hoolime eakatest, ettevõtlus on aregumootor ja haridus prioriteet või elukeskkonda tuleb parandada, on sama sisutühjad ja õõnsad nagu sageli paljude ametiasutuste pressiteated.

Valimiskampaania peaks olema aeg, mil saadetakse võistlema lahendusteid, aga mitte hüüdlauseid. Olgu näiteks väike kimp olulisi küsimusi, millele Ida-Viru linnade volikogudesse kandideerijatel tuleks anda konkreetseid vastuseid.

Mida kavatseb kohalik võim teha, et tööpuudus piirkonnas väheneks ja inimeste sissetulekud jõuaksid Eesti keskmisele lähemale?

Kuidas mõjutada rohepöörde tempot nõnda, et vanade töökohtade kadumine ja uute sünd käiks ühes rütmis ning kohalik eluolu ei kannataks?

Mida võtate ette, et linna või valla elanike arv ei väheneks nii pöörase hooga nagu viimase nelja aasta jooksul?

Kuidas toetada põhikoole, et nende lõpetajad saaksid üheksa aastaga selgeks eesti keele, et neil oleks edasises elus rohkem võimalusi? Muu hulgas tasuks kandidaatidel mõelda ka sellele, kas nende endi eesti keele oskus on piisav selleks, et saadikutööd hästi teha.

Mida teha selleks, et korteri hind Kohtla-Järvel ei erineks Lasnamäe korterist mitte 20 korda, vaid näiteks kõige rohkem kümme korda?

Kuidas annab kohalik võim hoogu vaktsineerimisele, mis on Ida-Viru linnades Eesti üks madalamaid?

Millised järeldused olete teinud lähiminevikus Narva ja Kohtla-Järve suure mõjuga korruptsioonijuhtumitest? Kas need inimesed, kes olid samal ajal võimule lähedal, kuid olid toimunu suhtes pimedavõitu, peaksid praegu taas kandideerima või võiksid näidata oma võimeid ettevõtluses või mõnel muul elualal, kus sissetulek ei tuleks maksumaksjatelt?

Millal lõpetate avaliku raha kasutamise enese poliitiliseks reklaamiks munitsipaalmeedias?

Mida konkreetset plaanite teha poliitilise kultuuri parandamiseks?

Neli aastat tagasi toimunud kohalike valimiste järel kirjutas üks Eesti tuntud avaliku elu tegelane, et Ida-Viru linnade Keskerakonna liidrid on küsinud, kus see kirjas on, et näiteks revisjonikomisjoni peaksid kuuluma ka opositsiooni liikmed. Ta märkis, et on väga kurb, kui poliitiline kultuur kohaliku omavalitsuse juhtimisel areneb osas omavalitsustes sedavõrd teosammul. "Kui veel kümme aastat tagasi kasutasid nii mitmedki omavalitsuste võimuliidrid oma ülekaalu volikogus selleks, et poliitiliseks kontrolliks mõeldud revisjonikomisjoni mehitada oma inimestega, siis praeguseks on arusaamine demokraatlikust tegutsemisest siiski sedavõrd arenenud, et nii enam ei tehta. Kahjuks selgub, et see pole siiski veel mitte igale poole jõudnud."

Nii kirjutas tollane riigikontrolör, üle-eelmisel nädalal Eesti uueks presidendiks valitud Alar Karis. Tema poolt näiteks toodud Ida-Viru omavalitsustes ei ole nelja aasta jooksul selles osas suurt midagi muutunud. Võimul olijad tahavad sinna tagasi saada, et jätkata samasugust juurdunud valitsemisviisi.

Kui Jüri Ratas sai Keskerakonna juhiks, püüdis ta murda Narvas aastakümnetega juurdunud valitsemisstiili, mille tagajärjel suurem hulk tookord volikogusse kuulunud sealseid keskerakondlasi oma liidri, hiljem korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud Aleksei Voronovi eestvedamisel erakonnast lahkus.

"Minu juhitavas Keskerakonnas selliseid inimesi olla ei saa!" andis Jüri Ratas toimunule väga selge hinnangu. Aseesimees Jaanus Karilaid nimetas seda seltskonda lausa "klikiks" ja "taagaks", millest Keskerakond vabanes. Nüüd on enamik neist jälle Keskerakonna liikmeks tagasi võetud, et hoida Jüri Ratase poolt endiselt juhitava partei lippu Narvas. Ratas ja Karilaid andsid selles võitluses üsna kergelt alla.

Eelmistel valimistel sai Keskerakond Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel mäekõrguse ainuvõimu. Seekord säilitab Keskerakond suuremate raskusteta sama suure ülekaalu ilmselt vaid Sillamäel. Narvas ja Kohtla-Järvel on konkurents varasemast tugevam.

Kuidas õnnestub valijate tüdimus Keskerakonna munitsipaalpoliitikutest oma kasuks pöörata, sõltub suuresti sellest, kuivõrd veenvalt ja konkreetselt nende rivaalid valimiskampaania ajal tegutsevad. Neli aastat tagasi oli Narvas valimisaktiivsus 44 ja Kohtla-Järvel vaid 41 protsenti. Koju jäämine näitas, et juba tookord oli suuremal osal valijatest nende linnade valitsejatest kõrini. Samal ajal ei näinud üle poole valijatest ka tõsiseltvõetavat alternatiivi, et valima tulla. Nüüd on olukord mõnevõrra teistsugune.

Aga ainult selfide postitamisest jääb ilmselt väheks. Valija ootab konkreetseid lahendusi probleemidele, millest senised võimud pole aastakümnete jooksul jagu saanud. Lihtsaid lahendusi pole, kuid seda enam on vaja keerukasse olukorda juhitud linnade volikogudesse asjatundjaid, mitte eneseimetlejatest toiduahela lülisid, kelle põhiline tugev külg on omakasupüüdlik kuulekus kohalikele valitsejatele.