/nginx/o/2021/09/24/14092725t1h0e48.jpg)
Vladislav Virtonen otsustas pärast USAs veedetud õpilasvahetuse aastat, et tagasi ta sinna ei lähe. Endale ootamatult leidis ta just Ameerikast oma unistuste ülikooli. Ainsa idavirulasena sai ta tänavu Eesti riigilt noore õpetlase stipendiumi, mis ta ookeani taha lennutas.
Vestleme Eesti aja järgi hommikul kell seitse, kui San Francisco elanikud hakkavad juba magama sättima. Milline näeb välja sinu päev Minerva ülikooli tudengina?
Tavaliselt lähen hommikul kell kuus jooksma, see annab energiat terveks päevaks. Tagasi tulles teen natukene joogat. Seejärel lähen tundidesse. Enne töötan läbi hästi palju materjali, et oleksin valmis aktiivselt tunnis osalema.
Mul ei ole veel eriala, esimene aasta on sissejuhatus. Õpime, kuidas õppida, teaduste aluseid, sissejuhatust sotsiaalteadustesse, kirjalikku ja suulist väljendusoskust, andmete analüüsi ja programmeerimist.
Kui kiiresti Ameerika eluga kohanesid?
See oli tegelikult väga lihtne, sest kaks aastat tagasi sattusin FLEXi programmi kaudu sattusin vahetusõpilaseks Kansas Citysse. See arendas hästi kohanemisoskusi. Minule ei ole oluline, kus ma täpselt viibin. Kohanen igal juhul.
Kas otsustasid juba vahetusõpilasena, et pead Ameerikasse tagasi saama?
Üldse mitte. Pärast seda ma otsustasin, et ei lähe mitte kunagi Ameerikasse. Aga nägin, et paljud FLEXi programmi vilistlased jälgivad sotsiaalmeedias Minerva ülikooli. Lugesin selle kohta ja sain aru, et just see ülikool on minu jaoks.
Valisin Minerva ülikooli esiteks kogukonna järgi: meie klassis on 180 tundengit, kes esindavad 60 rahvust. Just nii mitmekesist sõpruskonda tahan eluks saada, et kõik minu järgmised unistused täituksid.
Teiseks oli minule oluline multidistsiplinaarsus. Eriala valime alles aasta lõpus: koostame koos juhendajaga oma õppekava ja valime ained.
Olin Eestis ettevõtte Edukoht kaasasutaja [sotsiaalne ettevõte, mis õpetab lastele ja noortele programmeerimist − toim.] ja nägin, et mitte ühtegi probleemi ei saa lahendada ühe eriala tööriistaga. Tuleb kombineerida sotsiaalset, õiguslikku, majanduslikku ja psühholoogilist lähenemist. Probleemide lahendamiseks on vaja teadmisi väga erinevatest valdkondadest.
Riik ja ettevõtjad annavad noore õpetlase stipendiumi tingimusel, et sa rakendad saadud tarkusi Eesti hüvanguks. Kas see piirab sind? Ameerikas avaneksid ilmselt avaramad võimalused oma unistusi püüda.
See tingimus ei ole piirang, vaid kitsendus. Ma tahan juba praegu abiks olla ja mingil määral ka teen seda. Hea meelega räägin oma kogemusest ning aitan oma ülikoolil luua tutvusi Eesti haridus- ja teadusasutustega, et tekiks koostöö.
Tunnen, et Ameerika mulle pikemaks elamiseks ei sobi. Siin on palju keerulist bürokraatiat. Väärtustan läbipaistvust ja mugavalt kättesaadavaid riigiteenuseid, mida siin alles arendatakse. Eelistan rahu ja isiklikku lähenemist, väiksemat kogukonda.
Mulle ei meeldi USA detsentraliseeritud ja ebaratsionaalselt kallis tervisekindlustus- ja meditsiinisüsteem. Eestis üles kasvanuna ei ole ma ka USA kalliks hariduseks valmis. Suurel Ameerikal on pikk ajalugu ja suured probleemid, tänapäeva Eesti on aga oma teekonna alguses.
Üks põhjus, miks ma valisin Minerva ülikooli, on see, et ta ei asu ainult Ameerikas: iga semester on uues riigis. Teise semestri veedame Lõuna-Koreas, kolmanda kas Taiwanis või Indias. Selle programmi kaudu saame maailmakodanikeks.
Noore õpetlase stipendiumi toel läks sügisest maailma tippülikoolidesse õppima 20 sel kevadel gümnaasiumi lõpetanud noort, kes on paistnud silma nii õpingutes kui ka huvitegevuses ja vabatahtlikus töös. Teiste seas Narva Vanalinna riigikooli lõpetanud Vladislav Virtonen.
Enim stipendiaate suundus Ameerika Ühendriikidesse, aga ka Suurbritanniasse, Hollandisse, Soome, Rootsi. Õpitavaid erialasid on loodusteadustest ja infotehnoloogiast tervise ja kunstideni.
Noore õpetlase stipendiumi annavad välja Eesti ettevõtjad, haridus- ja teadusministeerium ning haridus- ja noorteamet, et toetada Eestist pärit andekate noorte õpinguid tunnustatud väliskõrgkoolides. Alates 2004. aastast on stipendiumi saanud üle 200 õppija.
4000 euro suurune stipendium ei kata kaugeltki kõiki kulusid. Vladislavi õpingud Minerva ülikoolis maksavad 33 000 dollarit aastas. Arvestades pere sissetulekut määras ülikool noormehele toetuse ning võimaldab tal ülikoolis ka töötada: nii saab Vladislav end ülikooli veebipõhise õppeplatvormi tehnilise assistendina end ka päriselt proovile panna.
Eestis sai tänavu noore õpetlase stipendiumi kakskümmend noort inimest. Sina oled ainus, kes pärit mujalt kui Tallinnast ja Tartust. Kas see teeb rõõmu või natuke ka kurvastab?
Oma isiksuse arengu peale mõeldes ikka rõõmustab. Ma olen väga palju saavutanud, ka sellist, mida ma poleks iial uskunud. Kolm aastat tagasi ütles isegi mu vanaema, kellega üles kasvasin, et mine Sillamäel kutsekooli ja õpi siin mõni amet. Aga nüüd olen teisel mandril ja teen täiesti teistsuguseid asju.
Oled sa mõnikord tundnud, et sinu peanupp põrkab vastu klaaslage, kuna sinu kodune keel on vene, mitte eesti keel?
Kunagi kindlasti.
Mida sa siis tegid?
Õppisin eesti keele selgeks. Sillamäe Vanalinna kooli 8. klassis õppides nägin, et tundides ei ole meie eesti keele tase nii kõrge, et efektiivselt valmistuda põhikooli lõpueksamiks. Tegin koos sõpradega direktorile ettepaneku muuta keeleõppe süsteemi ja jaguneda teistmoodi, et rohkem motiveeritud õpilased saaksid paremini eksamiks valmistuda. Direktor toetas seda.
9. klassis olin juba enesekindlam ja kandideerisin Eesti enda õpilasvahetusprogrammi VeniVidiVici. Õppisin Viljandimaal Abja koolis ja sain sealt väga palju keelepraktikat. Gümnaasiumisse otsustasin minna Narva Vanalinna riigikooli.
Ida-Virumaa ainsasse keelekümbluskooli.
Jah, seal sain eesti keele veel rohkem selgeks.
Aga miks sa ikkagi otsustasid, et tahad eesti keele selgeks saada? Sinu pere on hakkama saanud ka ilma selleta.
8. klassis osalesin esimest korda rahvusvahelises Erasmuse projektis. Esimene käik oli Lõuna-Eestisse, teine Prantsusmaale.
Erasmuse projektides käis suhtlus inglise keeles. Esimest korda praktiseerisin inglise keelt ja avastasin, et ainult ühe uue keele kaudu sain tohutult palju tutvusi, sõpru ja kogemusi. Mõtlesin, et kui inglise keel andis mulle nii palju, siis miks ma ei saa teha sedasama eesti keelega.
Selleks, et pääseda stipendiumiga Ameerikasse ülikooli, tuli sul eesti keel ära õppida?
See on huvitav järeldus. Kindlasti kujundas see minu teekonda ja minu puhul saab seda väita, aga üldistada ei saa.
Mida arvab vanaema sellest, et oled Ameerikas ja pole isegi valinud veel eriala, mis kindla peale leiva lauale tooks?
Ta lihtsalt tahtis, et mul oleksid praktilised teadmised, mida saaks elus rakendada. Nüüd ta rõõmustab minu üle. Kui Ameerikasse kolisin, pidin esimesel nädalal rohkem ise süüa tegema, aga sellega ei olnud mul väga palju kogemusi. Tegin toitu terveks nädalaks ja näitasin, et saan sellega hakkama. Jagasin seda avastust ja uut oskust vanaemaga, ta oli väga rõõmus.
Mida sa tahad pärast ülikooli lõpetamist elus ära teha?
Mul ei ole veel täpset plaani, aga väike unistus on saada professionaalseks asutajaks. Tahan kokku panna kas uurimis- või ettevõtlusmeeskondi, aidata inimestel realiseerida oma potentsiaali.
Maailmas on väga palju keerulisi probleeme, ka Eestis. Kaks aastat tagasi ma küll nägin neid, aga kool ei andnud oskusi ega tööriistu, et oleksin võimeline neid lahendama. Ülikool osaliselt juba annab.
Minu unistus on otsida lahendusi, panna kokku meeskond, mis koosneks eri valdkonna inimestest, kes armastavad oma tööd. Annaksin neile võimaluse teha seda, mida nad armastavad. Ja kui kõik toimib, siis liikuda ise edasi ning alustada uue meeskonnaga.
Millise probleemi kallale sa esimesena asuksid?
Ma võtaksin integratsiooni, et rahvusenamus ja -vähemus ei elaks Eestis nii eraldi, vaid tegutseksid rohkem koos, sest meie inimjõud on väga piiratud. Kui me päriselt teeksime rohkem omavahel koostööd, oleksime päriselt rohkem avatud teistele inimestele ja maailmale, siis see tuleks kõigile kasuks.
