Lauri Vahtre: unistus ilusast Narvast kogub jõudu

Ajaloolane Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Idee, et Narva vanalinn tuleks kas täielikult või osaliselt üles ehitada, on viimastel aastatel jõudsalt toetajaid või vähemalt tuntust kogunud.

Olnud on mitu olulist nihet. Esiteks on Narvas endas kodanikualgatuse korras tekkinud algatusrühm, mis praegu korjab allkirju petitsioonile. Eesmärk on algatada detailplaneering vähemalt ühe tänava taastamiseks, milleks esimeses etapis pole tarvis isegi ühtki olemasolevat hoonet lammutada. Narvalaste seas on märgata huvi tõusu, kuid enamik on äraootaval seisukohal, sest inimestele pole selge, mida õieti kavandatakse.

Esialgse kõhkluse järel läheksid Narva vanalinna krundid koos oma ehitusõigusega nagu soojad saiad.

Kas midagi teemapargitaolist või siiski elavat ja nüüdisaegset linna? Kas viimase kui katuseräästani autentsust taotlevat või on oodata ka mööndusi tänapäevastele vajadustele ja moodsale arhitektuurile? Kes ülesehitatud hoonetes elama hakkab? Milleks neid üldse kasutama hakatakse? Mis saab kolledžihoonest? Kas hruštšovkade elanikud aetakse lageda taeva alla? Ja nii edasi.

Kõigile neile küsimustele on idee esitajad korduvalt vastanud, kuid küsimused ise on aidanud ettepanekut täpsustada ja paremini läbi mõelda. Seepärast tasub mõned põhiseisukohad üle korrata.

Kõigepealt, tegemist ei ole utoopiaga ei tööde mahu ega maksumuse mõttes. Muidugi tuleb mängu panna riigi raha, ent mitte otseselt Narva ülesehitamiseks, vaid ehitusplatsi valmisseadmiseks. See tähendab, et juhul kui taastamisele läheb rohkem kui vaid üks tänav ja raekojaplats, siis tuleb maha lammutada kindel hulk hruštšovkasid, mis ongi praeguseks amortiseerunud. Nende elanikele tuleb anda uued (soovitavalt paremad ja suuremad) korterid kuskil sealsamas lähedal, spetsiaalselt selleks ehitatud hoonetes.

Niisiis pole hirmu, et kellelegi liiga tehakse. Hoopis vastupidi. Seda etappi võiks tõesti finantseerida riik, samuti kui vanade vundamentide lahtikaevamist ja arheoloogilist läbiuurimist. Kuid edasi tuleks mängu juba erainvestorite raha. Piltlikult öeldes antakse välja pildialbum Narva vanalinna kenadest majadest ja igal soovijal on võimalik mõni neist omandada − ainult et ta peab selle ise ehitama. Tingimuseks seatakse vaid vana välimuse säilitamine (võib-olla mõne üksiku erandiga, kus seatakse tingimusi ka sisemuse osas) ja, palun väga, asuge tööle.

Sellega langeb ära üks sage küsimus: mis nende majadega peale hakatakse? Hakatakse täpselt seda, mida majaomanikud otsustavad. Kes paneb sinna oma firma kontori, kes hotelli, kes kohviku. Kes hakkab seal ise elama või üürib selle kas elamis- või büroopinnana välja, kes leiab mingi muu kasutusviisi.

Iga investeering on muidugi risk ja nõnda on see ka siin. Ent julgen prognoosida, et esialgse kõhkluse järel läheksid Narva vanalinna krundid koos oma ehitusõigusega nagu soojad saiad, sest Narval on tänu asukohale tohutu potentsiaal. Selline lahendus välistaks juba eos probleemi, et tulemuseks oleks mingi kummituslik vabaõhumuuseum. Tallinna vanalinn ei ole vabaõhumuuseum, ei oleks ka Narva oma.

Korduvalt on küsitud ka kolledžihoone kohta, mis paljudele meeldib ja paljudele mitte. Olen ikka vastanud, et selle küsimuse juurde võiks naasta siis, kui kogu ümbrus on üles ehitatud. See pole vastusest kõrvale hiilimine. Me tõepoolest saame alles siis teada, kas või kuidas moodsalt lahendatud kolledžihoone oma ümbrusega sobib. Pole kaugeltki välistatud, et sobib hästi.

Idee kriitikud on korduvalt esinenud ka mõttega, et vanalinna võiks üles ehitada küll, kuid moodsalt. Selle peale võib vastu kosta, et terve Euroopa on täis autentsust taotlevaid rekonstruktsioone (st koopiaid, vähemalt välimuse osas), neid tuleb aina juurde ja järelikult on selline ehitusviis samuti üks võimalus moodne olla.

Tänapäeva postmodernistlik arhitektuur on üldiselt väga saamatu ennast mingi (vana) keskkonnaga kohandama ning parimal juhul on tulemus talutav (nt De la Gardie kaubamaja Tallinnas Viru tänaval või uus hoone Tartus Rüütli ja Küütri nurgal). Ilmselt oleks õige jätta Narvas mõne hoone puhul taastajaile vabamad käed (arvatavasti oleks ju fassaade muudetud ka juhul, kui Eesti aeg ja Narva vanalinn oleksid katkemata jäänud), kuid sellised hooned peaksid moodustama vähemuse ja toetuma ikkagi vanale vundamendile, jäädes ka kõrguse poolest etteantud raamidesse. Üldise fooni peavad andma hävimiseelse välimusega majad, taasluues spetsiifiliselt narvapärase vanalinliku miljöö, nii et moodsad erandid seda ei lõhu.

Taastamisprojekti majanduslikust mõttest, sotsiaalsetest, regionaalsetest ja üleriigilistest aspektidest siinkohal kõnelda ei jõua. Kindel on igatahes see, et Narva vanalinna ülesehitamisel on kaugelt laiem tähendus kui kohalik. See võiks olla terve Eesti ja paljuski ka Euroopa asi, sest tegemist on ikkagi Euroopa Liidu väravaga.